Konstantin Kuningas
Lavastaja-näitleja Julia Aug ja dramaturg Mihhail Durnenkov pakuvad uute etendustega veel rohkem tõlgendamisvõimalusi kui Krzysztof Kieślowski omal ajal filmiga “La double vie de Véronique”.
Durnenkov on võib-olla parim, kes meil on. Võõrastele oma. Muu hulgas etendustega Moskva dokumentaalteatris Teatr.doc tuntuks saanud Durnenkov lahkus Venemaalt 2022. aasta märtsis ja elab Helsingis.
Sõltumatu Novaja Gazeta Evropa küsis temalt mullu novembris, kas poleks saanud teisiti. Oli ta ju üks edukamaid näitekirjanikke, vähemalt Kuldsete Maskide arvu poolest. Ostis korteri, kus need maskid olid kapis, õpetas teatrikoolides.
Durnenkov selgitas, et nii läheb, kui oled teinud tööd üle 20 aasta. Kõigepealt tegi nime, seejärel pakuti juba pidevalt projekte, oli võimalus teha koostööd ükskõik kellega. “Kuid seda, et Venemaal oleks kõik lahe ja pilvitu, pole minu kui täiskasvanu mäletamist mööda kunagi juhtunud,” ütles ta.
Durnenkov osutas, et peaaegu kõik tema viimase aja näidendid – “Utoopia”, “Sõda pole veel alanud”, “Võidupüha”, “Järv” – räägivad sellest, mille tunnistajaks maailm praegu on: liikumine sõja ja totalitarismi suunas, naasmine minevikku, selle kõige halvemasse ajajärku. Inimene soovib surma ületada ja jätta endast mälestusmärgi.
“Utoopiat” mängiti Vene Teatris 2020. aastal. Pealinnast saabunud ärimees tahab taastada põlenud kõrtsi ja panna sellele nimeks Utoopia.
“Mulle tundub, et “Utoopia” ei räägi mitte sellest, kuidas muuta ühiskonda paremaks, vaid eelkõige võimalusest olla koos,” ütles Durnenkov pressiteates. “Räägib hirmust tuleviku ees, elu ees, selle ees, et tuleb end muuta, püüdlusest leida turvaline varjupaik minevikust ja jääda sinna igaveseks.”
Juba siis ütles ta midagi, mis iseloomustab ka “Eisensteini” ja “Icebergi”: see ei ole tulemus, vaid eelkõige protsess.
