Esimese hooga tunduvad Portugal ja Kohila olevat teineteisest erakordselt kaugel, kuid ometi on neil sidemed. See sai selgeks esmaspäeva, 20. mai õhtul Kohila raamatukogus toimunud sündmusel “Killuke Portugali”. Õhtu peaesineja oli Kohila vallas elav portugallane Jose Diogo Neves, kes tutvustas Portugali kultuuri ja kõike, mis selle maaga seostub.
Eestisse tuli Neves kaksteist aastat tagasi, põhjuseks elukaaslane Anete Pelmas. Esmaspäeva õhtulgi olid nad mõlemad kohal ja esinesid koos. Lõpuks rääkiski rohkem Anete. Küllap oli põhjus see, et Josel ei ole eesti keel veel suus. Aru saab ta sellest küll.
Portugal on eestlaste jaoks võrdlemisi kauge maa. Enamasti seostub see soojamaareisi või jalgpalliga, sest Cristiano Ronaldo on teatavasti portugallane. Tegemist on kauni maaga, mille elanikud on väga uhked oma pika ajaloo ja maadeavastamise traditsiooni üle. Kuna üks kuulus jalgpallur sai juba välja toodud, siis võib välja tuua ka ühe kuulsa maadeavastaja – Vasco da Gama. Ta oli esimene eurooplane, kes seilas meritsi Indiasse.
Ingliskeelse Vikipeedia andmetel on Portugalis 10,4 miljonit elanikku. Anete ja Jose ettekandest tuli välja, et kõige olulisem osa portugallaste elust on toit. Kuna riik asub Atlandi ookeani ääres, osatakse seal loomulikult valmistada hõrgutisi mereandidest, olgu need siis kaheksajalad või tursad. Ühel hetkel läkski täitsa agaraks aruteluks selle üle, mismoodi maitseb kaheksajalg. Anete kirjeldas seda kui pehmet toitu, mis maitseb küll kui mereand, aga mitte nagu kala. Esmakordsel proovimisel pidi just tekstuur olema eestlase jaoks võõras. Küll aga on neidki eestlasi, kes kaheksajalga suurima heameelega maitsevad.
Seda rõhutasid Anete ja Jose mitu korda, et toidul on Portugali kultuuris tõepoolest oluline koht. Inimesed pidavat päeva jooksul sööma kuus korda. Olulisim neist on lõunasöök. Hommikuks süüakse lihtsalt küpsist ja kõrvale kooki, aga põhiline on just lõunasöök. Õhtust süüakse meie mõistes võrdlemisi hilja, üheksa paiku. Juttu tuli ka sellest, millised Eesti toidud Josele ei maitse ning kas ta igatseb oma kodumaa toite. Ta vastas, et kama ta tõesti süüa ei taha, see maitsevat nagu saepuru, millele on suhkrut peale pandud. Kõige rohkem igatseb ta aga ikkagi oma perekonda, samuti sealseid toite.
Jose Diogo Neves töötab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppejõuna. Nad kasvatavad Anetega kahte poega, kes esmaspäeva õhtul samuti Kohila raamatukogus kohal olid ja ringi jooksid. Ettekannet kuulas üle kahekümne inimese. Pärast sai oma valla portugallasele ka küsimusi esitada. Nii näiteks huvitas kuulajaid see, kas Portugalis süüakse musta leiba. Vastus oli, et ei sööda. Samuti küsiti, kas Portugalis on tavaks, et lapsed elavad oma vanematega pikalt koos. Jose vastas, et vanasti see tavaks ei olnud, aga nüüd on aina enam.
Veel tõi ta välja, et tema kodumaal on oluline traditsioon see, et vanemat põlvkonda austatakse väga. Nii näiteks oleks tema sõnul mõeldamatu, et bussis ei paku nooremad reisijad vanematele istet. Küsimusele, kui palju portugallasi praegu Eestis elab, ei osanud ta vastata, kuid teadis, et 12 aastat tagasi, kui tema Eestisse tuli, oli neid siin rohkem kui praegu. See-eest on Soomes suur portugallaste kogukond.
“Killuke Portugali” on osa suuremast ürituste sarjast, kus tutvustatakse Kohila vallas elavaid rahvusi. Tutvumisõhtud said alguse tänavu jaanuaris ning nüüdseks on toimunud “Killuke Taanit”, “Killuke Ameerikat” ning “Killuke Ukrainat”. Erinevaid rahvusi elab Kohilas vallas tegelikult neljakümne ringis.
Kui otsida vastust pealkirjas esitatud küsimusele, mis seosed on Kohilal ja Portugalil, siis ei peagi väga kaugelt otsima. Isegi kui neid rohkem ei ole, elab vähemalt üks portugallane Kohila vallas ning see on Jose Diogo Neves.
