Depressiooni ravimiseks on mitmeid võimalusi

Vaimse tervise teemadel räägitakse aina rohkem ning tänases maailmas ei ole sõna „depressioon“ tõenäoliselt kellelegi võõras. Kuidas aga haigust ära tunda ja ravida, sellest rääkisime oma ala spetsialistidega.

Erinevate vaimse tervise probleemide äratundmine on tihtilugu keerukas nii iseendale kui ka lähedastele. Igaüks meist tunneb mõnel hetkel kurbust, masendust, pettumust ning need on igati normaalsed igapäevatunded. Depressioon on aga midagi enamat kui lühiajaline halb tuju – ta on haigus.
Psühhiaatria resident, arst ja koolitaja Ove Liis Mahhov ütles, et depressioon ei teki päevapealt, vaid tavaliselt on sellel pikk vaikselt arenenud eellugu. Tüüpilisemad sümptomid depressiooni puhul on väsimus, meeleolulangus, energia puudus, enesesüüdistusmõtted, lootusetuse tunne, sageli unehäired ja mõnikord enesekahjustamise mõtted. Samuti tunne, kus asjad, mille tegemist varem nautisid, ei paku enam mingit naudingut.
Inimese elustiil, geneetika ja keskkond võivad hakata meeleolu järk-järgult mõjutama nii, et olemine muutub aina halvemaks, selgitas Mahhov. „Mõnikord on see seotud näiteks tööalase läbipõlemisega, kus järjest rohkem tekib töö juures ja kodus väsimust, kibestumist, lootusetuse tunnet ja iga päev on järjest väsinum olla. Asju, mis rõõmu teevad, on aina vähem ning jõudu tegeleda asjadega, mis meeldivad, samuti. Inimene kipub hästi kergelt ärrituma ning hakkab kergesti nutma.“
Depressiooni väljaselgitamise kriteeriumites märgitakse, et haigel inimesel on meeleolulangus kestnud järjest kaks nädalat. Kui depressiivsel inimesel jääb „häid päevi“ järjest vähemaks, võib see näidata haiguse süvenemist. „On ka võimalik nii, et inimene on depressioonis, aga üks või kaks päeva on tunne keskmine või normaalne ja siis läheb jälle halvemaks. See on suhteliselt tavaline,“ ütles Mahhov.

Esimesed sammud on seotud elustiili muutusega

Kui inimene on endale teadvustanud, et ta vajab abi, siis on depressiooniga toimetulekuks mitmeid võimalusi. Esimene spetsialisti soovitus on muuta elustiili, sest tihtilugu võivad inimestele kahe silma vahele jääda vaimset tervist toetavad tegevused nagu regulaarne söömine, korras unerežiim ja liikumine. Eriti võivad need hooleta jääda väikelaste vanematel, kus lapse eest hoolitsemise koormus ja unetud ööd on jäänud ühe vanema kanda.
„See arusaadavalt mõjutab tervist. Mõnikord und juurde saades ja teisi elustiili osi parandades ei olegi muud ravi vaja.“ Liikumise olulisust on Mahhovi sõnul küll palju korrutatud, kuid ta kinnitab veel kord, et see annab väga suure efekti vaimsele tervisele ja unele, mistõttu peaks võimalusel ellu tooma kasvõi igapäevase 20-minutilise jalutussessiooni. Üle tasuks vaadata ka tugivõrgustik ja mõelda, kes on need inimesed, kellega oma muredest rääkida ja kellega koos meeldivalt aega veeta.
Kuidas aga käituda kõrvaltvaatajana? Mahhovi sõnul tuleks eelkõige läheneda nii, et inimene saaks aru, et rääkija on hoolivas positsioonis. Alustuseks võib öelda näiteks: „Ma olen märganud viimasel ajal, et sul on silmaalused mustad ja oled kergemini ärrituv, ma olen sinu pärast mures. Kuidas sul läheb?“
Elustiili muudatus ei ole aga kõikidele lihtne. Mahhovi sõnul tasub siis pöörduda perearsti poole, kes vaimse tervise probleemidega kokku puutub ja oskab suunata. Perearst saab kirjutada saatekirja vaimse tervise õe, psühholoogi või psühhiaatri juurde, soovitada e-konsultatsiooni, määrata ravi või nõustada.
Ravimeetodeid on tänapäeval mitmeid. Kui elustiili muutmisest ei piisa või see on raske, saab kaaluda psühhoteraapiat. Vahel on abi antidepressantidest. Kes ei soovi ravimeid, võib koos arstiga kaaluda nt transkraniaalse alalisvoolu stimulatsiooni. Mahhovi sõnul kestab raviperiood enamikul patsientidel vähemalt pool aastat, sageli paar aastat. On ka olukordi, kus inimesel tuleb depressioon korduvalt tagasi ja ta otsustab ravimeid võtta pidevalt pikema perioodi vältel. Iga poole aasta tagant vaadatakse kriitilise pilguga üle, kas ravimeid on veel vaja või mitte.

Erinevad ravivõimalused saadaval ka Raplas

Rapla perearstikeskuses töötab vaimse tervise õde Liisa Johanson, kelle patsientideks on Rapla perearstide nimistutes olevad inimesed. Oma kogemuse põhjal ütleb ta, et tihti jõuavad depressiooniga tema juurde need inimesed, kes on endale liialt suure koorma kanda võtnud: töö, oma ettevõte või mitu töökohta, lapsed, pere, koolitused, enesearengud ning väikelaste emad. Johansoni roll on inimesi depressiooni puhul toetada ja suunata õige ravimeetodini.
Rapla perearstikeskuses näeme oma silmaga transkraniaalse alalisvoolu stimulatsiooni (tDCS) aparaati, mis soetati möödunud aasta suvel. Tegemist on uue depressiooni ravimeetodiga, mis põhineb peaaju stimulatsioonil nõrga elektrilise vooluga. Mõnikord kombineeritakse tDCS ravi teiste ravimeetoditega – antidepressantide ja psühhoteraapiaga. tDCS näol on tegemist nn elektroodidega mütsikesega, kus ühe protseduuri ehk poole tunni vältel „suristab“ aparaat patsiendi otsmikul. Aparaati võivad südamerahuga kasutada ka rasedad ja imetavad emad. Ravikuur näeb ette 15 korda, ideaalis kolme nädala jooksul.
tDCS mõju sarnaneb antidepressantidega, kus inimese mõtlemine muutub paindlikumaks ning tunnelnägemine, kus nähakse ainult raskusi, muutub selliselt, et inimene hakkab negatiivsetele mõtetele lisaks kaaluma ka positiivseid mõtteid. Ravi võtab maha ka aju stressireaktsiooni.
„Inimesed kirjeldavad seda nii, et kui tekib must mõte, siis neile tekib valik: kas nad tahavad neid musti mõtteid mõelda või ei taha,“ selgitas Mahhov. Johanson lisas, et depressiooni tekkepõhjuste uuringutega on tõdetud, et vasakus ajupooles väheneb ning paremas suureneb aktiivsus. tDCS ja teiste ravide puhul viiakse aju pooled aga tasakaalu. Johanson kinnitas, et tDCS ravi on seni näidanud häid tulemusi, näiteks unehäiretega inimesed on oma probleemile lahendust saanud ning inimeste aktiivsus on tõusnud.
Vaimse tervise probleemide puhul rahastab erinevaid ravimeetodeid Tervisekassa perearsti saatekirja alusel.