Märjamaa keskkooli algklasside õpetaja August Kelder oli aastatel 1956–1966 väga hinnatud kultuuritegelane, jättes eelkõige näitejuhina Märjamaa kultuuriellu ereda jälje.
August Kelder sündis Läänemaal Massu vallas 1910. aastal. Pedagoogilise hariduse omandas ta Läänemaa Õpetajate Seminaris, mis oli 1930. aasatel väga kuulus noorte inimeste koolitamise koht. Selle kooli lõpetanud ei olnud lihtsalt õpetajad, vaid tõeline maasool. Kooli lõpetajad läksid maakoolidesse õpetajateks, aga seal ei tegeldud ainult laste õpetamisega. Tehti suure armastusega ka näiteringe ja nad juhtisid üldse küla kultuurielu.
1956. aastal tuli August Kelder Haapsalust Märjamaa rajooni kultuurimaja direktoriks. Näiteringide tegevus sai õige hoo. 1957. aastal, kui ta asus tööle Märjamaa keskkooli algklasside õpetajana, oli ta aktiivselt tegev ka kultuurimajas.
August Keldri poeg Jaak Vaus kirjutab oma mälestustes: „Rahvamajas olid alevi uhkeimad kontserdid. Ja siis need näiteringid nii rahvamajas kui ka koolis. Tänu isale kees alevis väga suur teatrielu. Isa juhtimisel toodi rahvamajas välja üle 20 lavastuse. Lisaks rahvamajale moodustas ta nukunäiteringi ka koolimajas ja see nukuring tuli mitu korda koolinoorte vabariikliku teatrikevade laureaadiks.
Isa oli väga energiat täis. Peale selle, et ta oli alevi näiteringide lavastaja ja näitleja, oli ta ka lastehommikutel jutustaja. August kogus külades rahvamälestusi näärikommetest, pidas neist kommetest loenguid ning tegi suure lavastuse „Kuidas näärid tuppa toodi”.”
August Keldri rikkalik näitejuhi kogemus võimaldas tal korraldada seminare harrastusnäitlejatele. Koostöös šeflusaluse Tallinna Riikliku Draamateatriga oli 1956. aasta märtsis esimene seminar sõnakunsti alal. Järgnevatel õppepäevadel õpetati jumestamist ja dekoratsioonide tegemist, olid ekskursioonid kutselistesse teatritesse teatritööga tutvumiseks jne. Tänu nendele seminaridele ja August Keldri visadusele said Märjamaa kultuurimaja näiteringidest tuntud isetegevuskollektiivid ka teistes rajoonides. Oldi nii kuulsad, et tekkis isegi mõte teha Märjamaa rahvateater.
Koostöös Tallinna teatritega korraldas August Kelder erietendusi, mida sõitsid Märjamaa rajooni inimesed vaatama. Esimene neist oli 1956. aasta juunis, kui üle 600 teatrihuvilise vaatas Tallinna Riiklikus Draamateatris L. Kahase komöödiat „Pähklimägi”.
August Kelder oli ajalehtedele hästi kirjutav autor. Tema rohked kultuuriteemalised kirjutised, eriti näiteringide tegevust kajastavad artiklid, on Märjamaa kultuuriloo kirjapanemisel suure väärtusega.
Näitering säras 1957. aastal
Märjamaa kultuurimaja näiteseltskond oli 1957. aastal rajooni näiteringidest suurim. Sinna oli koondunud enam kui 40 liiget. Harrastusnäitlejad olid väga tegusad ja näiteringi tegevus imetlusväärselt edukas.
Näitejuht August Kelder kirjutas 1957. aasta oktoobris Märjamaa rajoonilehes Kolhoosi Tõde, et näiteringi töö on muutunud laialdasemaks ja pingelisemaks kui kunagi varem. „Ringi hoogne ja mitmekülgne tegevus tõmbab kaasa uusi näitehuvilisi. Teotahteliste isetegevuslike näitlejate püüdlikkuse ja innukuse tulemusena valmis mitu suuremat lavastust ja lühinäidendit. Kümne kuu jooksul anti enam kui 40 etendust ümmarguselt 7500 vaatajale.”
1957. aasta algul oli näiteringi üldkoosolek, kus tehti kokkuvõte senisest tööst ja arutati läbi plaanid edasiseks tegevuseks. Näiteringi organisatsioonilise külje kindlustamiseks võeti vastu kodukord, milles on kindlaks määratud ringiliikmete õigused ja kohustused, ringi büroo ülesanded, töö organiseerimine näidendite õppimisel ja etendustel. Otsustati hakata rohkem rõhku panema teatrialasele õppetööle ning jätkata kultuurimaja lavaseadmete korrastamist. Näiteringi büroosse valiti J. Toomesaar, L. Vaus, Ü. Maurus, A. Gold ja O. Lepik ning näitejuhid L. Elhi ja A. Kelder.
Juba 1956. aastal muutus näitering sisult mitmekesisemaks. Nii hakati tegelema estraadižanriga. Alustati nukunäidendite lavastamist. 1957. aasta algul algasid Hugo Raudsepa viievaatuselise komöödia „Tagatipu Tiisenooseni” proovid ning juba paari kuu pärast oli esietendus. Näidendit mängiti 12 korda.
Näitejuht August Kelder otsustas järgmisena jõudu proovida laulumängu lavastamisega. Selleks valiti Eduard Vilde jutustus „Vigased pruudid”, mille dramatiseeringu tegi Erich Pihlakas ja rahvapärased viisid näitleja Einar Koppel. Suve jooksul mängiti seda näidendit 14 korda. Teine grupp Leida Elhi juhtimisel alustas proove August Kitzbergi komöödiaga „Neetud talu”. Aega võttis, aga hea asi sai ka sellest. Seda mängiti viis korda.
Suveperioodil esineti nende kolme lavastusega ja estraadipaladega Lihula, Haapsalu, Rapla, Vändra, Pärnu-Jaagupi ja Loksa rajooni kultuurimajades ja rahvamajades. Märjamaa rajoonis ei jäetud vist ühtegi rahvamaja külastamata. Paljudes kohtades esineti isegi mitmel korral. Kahel korral mängiti lauluväljaku vabaõhulavalgi.
August Kelder soovis uuel hooajal näiteringi tegevust veelgi mitmekülgsemaks muuta. 1957. aastal nägid pealtvaatajad Märjamaa kultuurimaja näiteringi esituses peamiselt komöödiaid, aga järgmisel aastal lubati mängida ka draamasid.
Nukunäiteringi algusaastate tegevusest
August Kelder otsustas 1956. aastal moodustada nukunäiteringi. Selle asutamist aitas ellu viia lasteraamatukogu juhataja Helga Koo, kes oli varem teinud varjuteatrit ja selle tarbeks papist kujusid välja lõiganud.
Esimene lavastus oli Helmut Vaagi „Põrsake Nahv-Nahv”. Järgmisel aastal lavastati kaks nukunäidendit. Raskusi oli esialgu palju: puudusid nukud. Algul mängiti laenatud nukkudega. Helga Koo saadeti Tallinna Riiklikku Nukuteatrisse nukkude valmistamist õppima. Nukkude tegemise esimestesse saladustesse pühendas teda nukuteatri peakunstnik Raivo Laidre, kes püüdis igati soodustada väikeste nukunäiteringide tekkimist maal. Jõuti niikaugele, et nukuringi liikmed hakkasid Helga Koo juhendamisel ise nukke valmistama. Tehti sirmiraamid ja nukulava pukid.
Nukuteatrist saadud tehnilise pagasiga valmisid esimesed omavalmistatud nukud lavastustele „Tare-tareke” ja „Hunt ja kolm põrsakest”.
Aastate jooksul tehti palju uusi õnnestunud nukulavastusi. Valmisid mitukümmend nukku ning dekoratsioonid igale uuele lavastusele. Helga tegi nukukavandid, modelleeris plastiliinist nukkude pead ja valmistas neist kipsvormid. Järgnes nukuringi liikmete abil kipsvormide täitmine, peade kleepimine, kokkumonteerimine, kehade ja kostüümide tegemine. Enamik nukkudest olid käpiknukud. Ainult etenduses „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi” olid mitmed inimnukud, kasutati ka kombineeritud käpikuid.
Nukuringi kandva tuumiku moodustasid Märjamaa lasteaia ja lasteraamatukogu töötajad ning algklasside õpetajad. Nukuringi loomisest alates olid seal Lisbeth Vaus, Laine Luhalaid ja Helga Koo. Iga nukunäidendit mängiti vähemalt paarkümmend korda. Lavastust „Hunt ja kolm põrsakest” mängiti üle poolesaja korra. Esineti paljudes kohtades Sõrve säärest kuni Peipsini.
Kui 1963. aasta novembris arutati rajooninõukogu istungjärgul rajooni kultuuritööd, kiideti seal Märjamaa nukuringi. „Riiklik nukuteater käib meie rajoonis harva ja seda lünka täidab edukalt Märjamaa nukuring, mille eestvedajateks on August Kelder ja Helga Koo. Praegu on repertuaaris kolm näidendit, millega kavatsetakse külastada kõiki rajooni koole. Märjamaa nukuringi esinemine on alati oodatud sündmus,” kirjutati istungjärgu ülevaates.
1966. aastal tähistas Märjamaa kultuurimaja nukunäitering kümnendat tegevusaastat. Selle aja jooksul sai nukunäitering vabariiklikel ülevaatustel mitmel korral tunnustuse osaliseks ning auhinnalisi kohti.
Operett „Pulmad Malinovkas”
Kultuurimaja näiteringi juht August Kelder kirjutas mitmes rajoonilehes, et ka maarajoonide elanikud tahavad vaadata operetietendusi, ent kutselised teatrid tulevad nendega maalavadele harva. Sellepärast otsustas Märjamaa rajooni kultuurimaja näitering lavastada opereti „Pulmad Malinovkas”. Vabariiklikul näiteringide ülevaatusel sai see lavastus I preemia ning 1960. aastal tähistati selle etendusega August Keldri 50. sünnipäeva ja 30-aastast lavategevust.
August Kelder oli juba Haapsalus osaliselt lavastanud opereti “Pulmad Malinovkas” 1957. aastal, Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaks toodi see ka Märjamaal lavale. See oli revolutsiooniga seotud tükk, kus põrkusid valged ja punased, oli koomilisi ja kurioosseid juhtumisi. Muusikaline juht oli Olev Oja, hilisem tuntud koorijuht. Ta oli just konservatooriumi lõpetanud ja laulis RAMis, tegi siin ka häälekooli.
Operetti esitati üle kümne korra. 1957. a võideti sellega ka vabariiklik ülevaatus. Operetiga anti kolm etendust Saaremaal. Tore seik oli see, et kultuurimaja direktor Salme Raud unustas oma dokumendid maha, aga et ta ikka piiritsooni pääseks, peideti ta kontrabassi kotti ja pandi koos dekoratsioonide ja pillidega veomasinale. Läks õnneks.
Juuresolev foto on tehtud 1967. aastal. Tantsuhoos on pildile jäänud O. Lepik ja H. Viisma.
Opereti tegevus toimub Ukraina külas. Aleksandrovi poolt ukraina rahvaviiside motiividel loodud laulud andsid etendusele erilise soojuse ning on lihtsad ja meeldivad. Opereti õppimist alustati 1957. aasta sügisel ja novembris esitati stseene tulevasest lavastusest.
Otsus alustada opereti õppimist oli Märjamaa kultuurielu ajaloos esmakordne. Selle lavastuse piirid ületasid näiteringi võimalused. Opereti lavastuses osalesid kultuurimaja teised isetegevusringid – solistid, koorid, rahvatantsurühmad ja orkester.
Näitejuhi August Keldri poeg Jaak Vaus kirjutab oma mälestustes: „Alevi orkestrit juhatas ja klaverit mängis nüüd väga kuulus Olev Oja, kes õpetas muusika ja laulud selgeks. Orkestris mängis esimest viiulit hilisem Estonia orkestri esimene viiul Paul Purga. Selle operetiga käisime üle Eestimaa esinemas.”
Opereti lavastamine maarajooni oludes polnud kerge ülesanne. Tuli ületada paljud raskused ja 1959. aasta märtsis oli esietendus. Ajakirjanik Jaan Nikker kirjutas isetegevuslaste suurest saavutusest. Katkendeid retsensioonist.
„Suur ja raske eksam oli see isetegevuslastele, kes riskisid proovida oma võimeid nõudliku ja huvitava operetižanri kallal. Vähe on isetegevuslikke näiteringe, kes on olnud selleks suutelised. Osaliste leidmine, kes oleksid nii head näitlejad kui ka võimekad vokaalsolistid, on väikeses alevis sageli raskesti lahendatav ülesanne. Seepärast pole imestada, et paljud pealtvaatajaist tulid etendusele teatud eelarvamuse ja umbusuga.
Juba esimeste avamängu helidega suutis väikesekoosseisuline, kuid heatasemeline orkester publikut meeldivalt üllatada. Eesriide avanedes see mulje pidevalt süvenes. Juba esimeses pildis reageeris publik mängule aplausiga. Peagi haaras laval toimuv ka suuremaid skeptikuid ning etenduselt lahkuti rikastatuna tõeliselt kunstilise elamusega. Kogu lavastuses on selgesti tunda kogenud näitejuhi August Keldri ning konsultandi Johannes Keldri juhtivat kätt.”
Osatäitjatest pälvisid kiituse T. Jakobson, K. Rüütsalu, A. Kelder, K. Lahe, I. Uibopuu, I. Aasrand, H. Viisma ja M. Rahuoja.
Nii head artiklit August Kelderi kohta loen esmakordselt, oli ta ju minu esimene klassijuhataja Märjamaa keskkoolis 1957. a. – Tema näiteringis sai ka kapsapead mängitud!