Midnight May: meie plaadi pealkiri on ka esteetiliselt hea

Vootele Ruusmaa

Indie-alternatiivi koosseis Midnight May üllitas äsja debüütalbumi “Erase”. Kaheksast palast koosnev album on stiililiselt mitmekülgne ja hoogne, leidub ambient’i, indie, alternatiivsema rock’i ja tantsumuusika mõjutusi.

Kauamängiv on leidlikult kokku põimitud ja hoiab dramaturgiliselt kuulajat erksana. Erinevad stiilid kasvavad eelmistest lugudest tutvustatud muusikalistest elementidest läbi, mistõttu ei mõju “Erase” eksperimenteerimisena, vaid läbimõeldud, maitseka popmuusikana.

Midnight May on duo, kuhu kuuluvad kultuurikorraldaja, DJ, laulukirjutaja ja muusik Carlotta Põdra ja Madalmaades resideeruv produtsent Tanel Siimann. Algselt oli Midnight May muusikute jaoks pelgalt eksperiment, kuid koostöö ja positiivne tagasiside esimesele loole “Say Goodbye” innustasid neid jätkama ja nüüdseks on mitmeaastane töö päädinud albumi väljastamisega.
Koosseis on teemadena toonud esile indiviidikriitilisi sisekaemusi, ärevust ja nende aktsepteerimist. Kaheksa loo põhjal võib esile tõsta kandva mõttena elu ja indiviidi pühitsuse kõigi oma vigadega. Siiski ei mõju plaat melanhoolsena, vaid hoopis lootust andvana.
Album algab palaga “Midnight May”, mis mõjub eeterlikult ja hõljuvalt nostalgiliselt. “Erase’i” puhul tuleb esile Põdra vokaali võimsus, milles kõlaks isegi justkui murdumist, viimasele piirile viidud inimese ahastust raskete kitarriakordide saatel. Lisaks viitab see tabavalt pealkirjale, kustutamisele – miskit peab endast lahti murdma või välja hüüdma.
“Say Goodbye” on meeldejääv, külalismuusikuna annab Aigar Vals oma trummimänguga juurde piisavalt toorust ja hoogsust, stiihiat, mis kannustab leidma julgust kellestki või millestki lahti ütlema. Pala “Friends” puhul on imponeeriv pulseeriv konstantne rütm, millele lisanduvad pärast refrääni alla liikuvad keelpillide akordid, mis mõjuvad kohati kummituslikena. Arvestades asjaolu, et selle palaga võttis koosseis osa “Eesti laulust”, on muusikud suutnud luua tugeva eurolaulu.
“What It Feels Like” on kulgev ja sobiks suurepäraselt suviseks autosõiduks. Karge ja õhuline, samas muretu ja unistav. Aigar Vals mängib kaasa palas “Get Away”, mis imponeerib kahe paralleelse maailma kooskõlaga: dreampop, millele vastandub robustsus, kuid samas konkreetne, läbilõikav süntesaatoril mängitud meloodiajoonis. Kaks erinevat esteetilist lähenemist annavad palale dünaamilisuse ja paradoksaalsuse.
“Cope” on raske sammumine, sisyphosilik tammumine, millel kõlav kuiv Põdra vokaal ilmestab tahet saada probleemidest võitu ja olla iseendast üle. Albumi viimane pala on instrumentaalne (“Why”). See juhatab kuulaja kergelt ja nõtkelt välja hoopis teise konteksti, mis mõjub ootamatult kosutavalt ja vajalikult. Ei sõnasta liigselt ära, jätab nii mõnedki otsad lahti.

***
Tanel Siimann oli nõus avama käesoleva materjali sisu. Arutletud sai nii mõnelgil muul teemal, mis muusikaga seotud.
“Carlottaga töötasime kunagi ammu Tartus Karlova Kohvis samas vahetuses,” meenutab Siimann. “Saime hästi läbi, kuulasime koos muusikat ja taipasime, et meil on sarnane muusikamaitse. Aastaid hiljem tuli jutuks, et võiks koos mõne loo teha. Meie esimene lugu oli “Say Goodbye”, mis on plaadilgi esindatud. Sealt olemegi edasi liikunud.”
Märkamatult kogunes duo jaoks viljakast koostööst palju demosid, mistõttu otsustati juba albumi kallal tööle hakata.
Plaadi helikeelt kommenteerides tõdeb Siimann, et mitmekesisus oli neil taotluslik. “Otsustasime, et ei tee otseselt kontseptuaalset albumit, kus on kindel narratiiv ja väga ühtne pilt, vaid et ühendavaks faktoriks võiks olla kindel ajahetk või emotsioon, mida väljendada soovisime. Enamik laule sai alguse Carlotta demodest. Produtseerimise käigus sündisid kihid ja vorm,” avas produtsent loomeprotsessi.
Eredalt tõstab Siimann esile albumi avalugu “Midnight May”, mis nende jaoks tabab ehedat emotsiooni. “Mäletan, et soovisin kirjutada albumile õhulise loo ja hakkasin mitmekihilist ambient-maastikku ehitama. Loodud materjal tõi esile koduigatsuse ja mälestused sellest, kuidas vennaga väikses Rakvere linnas suveööl ratastega sõitsime. Selline tunne, et tahaks lihtsamaid aegu tagasi ja lasta elul lihtsalt mööda minna, oma mälestusse põgeneda. Ja siis see melanhoolia, mis kaasneb taipamisega, et seda ei saa teha,” meenutab Siimann kandvat tunnet. “See on see maagia, mille pärast ma muusikat teen.”
Albumi pealkirjaga “Erase” ei soovi koosseis edasi anda otseselt konkreetset sõnumit, vaid kaalukaks sai loo enda tugevus. “Mõlgutasime palju erinevaid mõtteid ja osalt jäime “Erase’i” juurde ka sellepärast, et see sõna on esteetiliselt hea. Mulle tundub järjest rohkem, et kunstiteostele nime andmine on omaette kunst, mille puhul pole ratsionaalsus just õige tööriist ja tuleb sisetunnet usaldada.”
Küsimuse peale muusikaliste mõjutajate kohta tõstab Siimann esile ansambli The XX ja ja selle juhi Jamie XX. “Nad on meid mõlemaid suuresti juba pikka aega muusikaliselt mõjutanud. Instrumentaalse külje pealt kindlasti ka Tame Impala: bassikäigud, teatud süntesaatori helivärvid ja trummide kokkumäng.”
Tanel Siimann avas ka tagamaad, mis viis teda Madalmaadesse ja Maastrichti konservatooriumisse “Electronic Music Performance’i” erialale. “Madalmaadesse kolisin umbes kaks ja pool aastat tagasi, sest mu tolleaegne tüdruksõber Anna läks sellesse riiki õppima. Olin Eestis oma tegemistega natuke kokku jooksnud ja aldis mingisugust suuremat muutust oma ellu tooma.”
Siimann tõdeb, et Maastrichtist, kus ta praegu elab, ei teadnud ta enne midagi. “2022. aasta jaanuaris pakkisin kõik asjad autosse ja hakkasin lääne poole sõitma. Selle olukorra peale on praegu suhteliselt sürreaalne mõelda, aga täpselt nii oligi, et lihtsalt sõitsin minema ja nüüd elangi siin. Maastricht on väga ilus linn, mulle meeldib siin,” nendib Siimann.
“Algselt polnud mul otsest plaani siia õppima tulla, vajasin lihtsalt vaheldust, aga Anna leidis Maastrichti konservatooriumis värske eriala ja soovitas mulle. Kandideerisin ja võetigi vastu. Erialaõpetajaks osutus Saksamaalt pärit Freddy, artistinimega Glückskind, kellele võlgnen palju. Soovitan kindlasti tema muusikat kuulata.”
Siimanni arvates on õpingud märgatavalt muutnud tema arusaamu muusikast ja andnud enesekindlust. “Üks suuremaid õppetunde koolist on olnud miksimine, eriti just volüüm ja EQ. Need on helikujunduse põhilised tööriistad ja nende tundmaõppimine on mu arusaama helimaailmast palju selgemaks teinud.”
Lisaks tehnilisele küljele on tudeerimine avardanud arusaama laiemalt, filosoofilisema külje pealt. “Iseõppijana on muusikaõppe institutsioonid mulle alati väga elitaarse mulje jätnud. See on miski, mis pole minu jaoks, miski, mis nõuab teatud teadmisi, mille jaoks olen liiga muusikakauge. Konservatooriumis õppides tõdesin, et muusikateooria õppimine ja muusikaline loovus ei ole omavahel otseses seoses. See on mõjunud julgustavalt, näidanud, et võin oma loovust usaldada. Niinimetatud päris muusiku kontseptsioon, mis mind varem tagasi hoidis, sulas konservatooriumi valguses ära,” tõdeb Siimann suurt muutust.
Noorel produtsendil on käsil teisedki koostööprojektid. “Viimased kaks aastat olen olnud loominguliselt aktiivsem kui kunagi varem. Koolist leidsin hea sõbra Oskaari, kellega andsime Owte nime all selle aasta algul välja albumi “Ruined Skin”. Otsast lõpuni indie-album, millest pooled lood akustilised.”
Varsti on Siimannil plaanis avaldada alter ego Pwerson alt uut materjali. “See on eksperimentaalne elektrooniline muusika, mis kätkeb mitmeid stiile,” lisab Siimann tähenduslikult. Seega on, mida oodata.