Maailmarändur Ania Szamreta läbis oma rännakul Rapla maakonna. Eriliseks teeb tema reisi see, et ta on teekonnal koos oma hobuse ning koeraga.
Nende teekond sai alguse juunis Norra pealinnast Oslost, lõppsihtmärk on Poola. Rapla maakonda jõudis rändur möödunud nädalal. Kui küsisin, miks ta sellise katsumuse ette võttis, sain vastuseks: “Aga miks mitte?” Ania Szamreta asus Oslost teele juuni alguses. Reedel, 19. juulil jõudis ta Rapla ratsakooli ning veetis seal öö ning puhkepäeva. Varasematel peatustel Eestis oli ta peavarju leidnud Kohilas ja Hagudis. Olulisemad peatuspaigad pani ta paika juba enne reisi algust, kuid väiksemaid otsib teekonna käigus. Nii näiteks oli teada, et Raplast edasi võtab ta suuna Pärnu-Jaagupi peale, kuid vähemalt ühte ööbimispaika oli tal vaja ka vahepeal.
Nii pika teekonna ettevõtmine Norrast Poola ainult oma hobuse ja koeraga on loomulikult riskantne. Samas on tal rändamiskogemusi küllaga. Varem on Szamreta läbinud pikki vahemaid jalgrattaga või hääletades. Nüüd teeb ta seda hobuse seljas ratsutades. “Aga miks mitte? Kõik teevad midagi ägedat ja ma mõtlesin omaette, et sellega saaksin ma hakkama. Oma hobusega ringi rändamine oli minu lapsepõlveunistus,” vastas Szamreta küsimusele, miks ta rännaku ette võttis.
Praegu ei oskagi veel öelda, kui pikaks kogu teekond kujuneb. Ta on teel olnud seitse nädalat, mille hulka kuuluvad ka mõned puhkepausid. Szamreta ütles, et tal ei ole kiiret oma sihtmärgini jõudmisega. Küll aga on tal kiire sellega, et jõuda Eestist Lätti. Põhjus seisneb selles, et Eesti teedel on liiga palju liiklust. Aeg-ajalt ei jää Szamretal ja tema hobusel Mangol muud üle kui kapata sõidutee ääres. Sellega on kaasnenud ootamatuid olukordi, kus auto möödakihutamise peale hobune ehmatab ja hüppab kõrvale kraavi.
“Mangol läheb väga hästi. Olen isegi üllatunud, kui hästi ta vastu peab. Ta usaldab mind ja on vajadusel läinud läbi kraavide ning liikunud sõidutee ääres. Ta on suurepärane,” ütles Szamreta.
Rännaku alguses liiguti ühe päevaga 30, 40 või isegi 50 kilomeetrit, kuid kiiresti sai selgeks, et see ei ole jätkusuutlik. Nüüd liigutakse vahemikus 20 kuni 50 kilomeetrit päevas, tavapärane on ligikaudu 25 kilomeetrit. Szamreta ütles, et tegelikult suudaks Mango ratsutada ka rohkem kui 25 kilomeetrit, aga vahepeal on oluline võtta ka temal rahulikult. Päeva jooksul tehakse mitmeid puhkepause, et keegi reisiseltskonnast ära ei väsiks.
Mango on väga kaunis hobune, üleni valge ja mustade täppidega. Rapla ratsakoolis eraldas pererahvas talle tallis omaette nurga. Nende külaskäik ratsakooli kattus avatud talude päevaga, mis tähendab, et talli ümbruses oli tavapärasest rohkem külastajaid ja liikumist. Mango sellest siiski välja ei teinud ja külastajad ei saanud ka tema juures käia.
Vahel puhkavad nad lihtsalt metsas, aga hobune puhkab siiski paremini välja tallis. Metsas häirivad hobust öised helid. Nagu eespool öeldud, on koos Ania ja Mangoga teekonna ette võtnud ka üks koer. Tema nimi on Oro. Süles ta eriti olla ei taha ning seega jookseb ta parema meelega Mango kõrval.
Küsimusele selle kohta, kui kalliks kogu see ettevõtmine kujuneb, vastas Szamreta, et see sõltub olukorrast. Süüa tuleb nagunii osta, aga seda peab tegema ka siis, kui ta parajasti ei ole rännakul. Üks suur väljaminek oli laevasõit Stockholmist Tallinnasse. Kalliks tegi selle ülesõidu just see, et hobuse jaoks tuli tellida spetsiaalne boks. Praeguse kava järgi ei plaani ta rohkem laeva, auto ega muu sõiduki abi reisil kasutada. Aga valmis tuleb olla kõigeks. Näiteks mõne tõsise tervisemure puhul ei jää lihtsalt muud üle.
Siiamaani on kõik inimesed olnud abivalmis ning toetavad. Näiteks antakse mõlemale loomale süüa kaasa, tavaliselt õunu ja porgandeid. “Parim osa on muidugi see, kui keegi kutsub külla ja saab sooja duši all pesemas käia,” ütles maailmarändur.
