Vana-Vigalas peeti ingerisoomlaste pidu

Eelmine nädal oli Vana-Vigala ingerisoomlaste kultuuri päralt – 16. juulil algas peaaegu nädal kestnud ingerisoomlaste lastelaager, laupäeva õhtul esietendus Haapsalu Noorte Teatri lavastus “Ingerimaale” ja nädal tipnes pühapäeval ingerisoomlaste XXXIII laulu- ja tantsupeoga.
Lastelaagris meisterdati käepaelu, mängiti pilli, tehti ingerisoome sööke, räägiti oma päritolust, külastati Preeriakoda ja harjutati etteasteid laulu- ja tantsupeoks.
Ingerisoomlaste laste- ja noortelaagreid on peetud Eesti eri paikades aastast 1990 (lastelaagreid alates aastast 1994) ja Vana-Vigalasse jõudis lastelaager teist korda, esimene laager oli seal 2021. aastal. Laagris on osalema oodatud ennekõike ingerisoome juurtega lapsed, kuid alati on oodatud ka lapsed, keda lihtsalt ingerisoome ja soome kultuur huvitab.
Laupäeval Vigala Külade Keskuses esietendunud “Ingerimaale” autor ja lavastaja on Anne Suislep ja lavastuses mängivad Sonja Nüganen, Tõru Kannimäe, Kärolin Kikas, Uku Suislep, Tereese ja Luise Stamberg. See lavastus annab vastuseid küsimustele, kus on Ingerimaa, millised on ingerisoomlased ja milline oli nende saatus. Lavastuses on kasutatud ingerisoomlaste eluloojutte ja pärimustekste, intervjuusid ja elulooraamatuid ning kõik osalejad on ise ingerisoome juurtega.
Noored näitlejad on suutnud sellesse lavastusse panna nii selle valu ja kannatused, mis ingerlasi Teise maailmasõja ajal ja järel tabas, kui ka nende huumori ja lusti, mis aitas ellu jääda. Enim kõnetab see etendus kindlasti neid, kelle esivanemad on olnud ingerlased ja selle, millist mõju see hellemale südamele avaldab, annab hästi edasi peaproovi lõpus kõlanud ühe pealtvaajata küsimus: “Kas kellelgi taskurätte ka jagada on?”
Pühapäev algas keskpäeval Vigala kirikus jumalateenistusega. Pärast seda kogunesid tantsijad ja lauljad Vana-Vigala mõisa ette, kust liiguti üheskoos rongkäigus laululavale. Ingerisoome seltside kõrval olid seekord külalisteks Vormsi tantsurühm ja kohalik folklooriselts Kiitsharakad.
Ingerisoomlaste laulu- ja tantsupeod on alati avalikud sündmused, kuhu publikuks võib alati tulla ka neid, kes lihtsalt on huvitatud ingerisoome kultuurist ja pärandist, nii et need laulu- ja tantsupeod ei ole vaid kohad, kus ingerlastel oma pärandit säilitada, vaid seda ka teistega jagada. Iga aasta on laulu- ja tantsupeo korraldaja mõni ingerisoome selts ja seekord oli peo korraldaja Lääne-Eesti Ingerisoomlaste Selts.
Tänavusel kultuuririkkuse aastal on veelgi toredam tõdeda, et ingerisoome kultuur on elujõuline ning tänu laste- ja noortelaagrites osalejate pealekasvule on lootust, et see elab veel pikalt edasi. Tänavusele laulu- ja tantsupeole aitasid lastelaagris osalejad ka ise jõudsalt kaasa. Peale selle, et lauldi ja tantsiti, olid lapsed laagris lindistanud peo vaheklipid ning aitasid kaasa peopaiga kaunistuste meisterdamisel. Ja nagu laagri eestvedaja Liina Kikas peol sõnas, saadi ilus, vihmavaba ilm ka tänu laste loitsimistele ja luuletamistele.
Kõigi esitusele tulnud tantsude ja laulude seast tasuks esile tõsta üks täitsa uus lugu, pealkirjaga „Ingeri”, mille autor Erik Sakkov ja esitajad Taisto Uuslail (laul) ja Anne Märdimäe (karmoška). Selle sõnad vajutasid ilmselt nii mõnegi kuulaja väga valusatele hingehaavadele. „…Püssitoru rõhub selga, kurat, surma ma ei pelga, näed neid kaski nagu mina, tunned seda taevasina, sina, kes mind selga laseb. Kodukased, kodukased… Verirohelisel rohul verivalgel kasetohul, tüve sees on kuulitäkked…”