Laupäeval, 27. juulil lõppes väärikas, Eesti vanim ja ühtlasi tähtsaim rahvusvaheline puupõletusalane keraamikute suursündmus Kohila sümpoosion. Kolm nädalat kestnud tegevus kulmineerus avaliku näitusega Tohisoo mõisa pargis, mille eesmärk oli tutvustada osalevaid kunstnikke ja nende Tohisool valminud loomingut.
Sümpoosioni käigus valmisid skulpturaalsed keraamilised tööd, mis põletati puudega köetavas anagama-tüüpi keraamikaahjus. Sümpoosioni teema kaudu suhestus valminud taiestega interdistsiplinaarne kunstnik Tanel Rander, kes kureeris kunstnike seekordset ühisnäitust.
Kohilas Tohisoo mõisa ees toimus performance show, kus demonstreeriti saviga töötamise ringkäiku, seda, kuidas savi oma algolekusse tagasi läheb, kui see maha visata. Performance’i viisid läbi Guillermo Mane Argentiinast ja Manuel Seita Portugalist. See pakkus tänuürituse külalistele suurt huvi. Huvi kasvas veelgi, kui selgus, et igaühel, kes avaldab soovi, on võimalik ka ise savist midagi teha ja selles algolekuks minemise ringis osaleda.
Tänuüritusel tänati kõiki kunstnikke, kes olid Kohilasse tulnud vägagi põnevatest kohtadest. Esindatud olid Argentiina, Ameerika Ühendriigid, Läti, Türgi, Portugal, Lõuna-Aafrika, Soome, Kanada jne. Suure aplausi teenisid välja ka kõik, kes olid sümpoosioniga vähemal või rohkemal määral seotud.
Kohila 2024. aasta sümpoosioni teema „Savi ja psüühe” osutab võimalusele, et saviga töötamise kaudu on võimalik inimeseks olemist tundma õppida. Keraamikas tuleb arvestada materjali iseloomuga ja loodusjõududega, mis ei allu inimese tahtele, kuid millega on võimalik luua enam-vähem tasakaalustatud suhe.
Ka inimeses on palju seda, mis ei allu teadvusele, kuid millega tuleb paratamatult kuidagi koos eksisteerida. Tohisoo anagama-ahjus toimuv puupõletus kestis päevi ja öid ning sellele kulus väga palju energiat ja tähelepanu, mistõttu oli just see sümpoosioni üks kõige olulisem osa.
Kuna sel aastal oli sümpoosioni fookuses psüühe, lõi näitus ülesehituse ja liigenduse ning asukohtadega teatava vormipsühholoogilise prisma, mille kaudu valminud töid vaadeldi. See pööras tähelepanu keraamikaprotsessi arhetüüpsetele elementidele, millega on paratamatult seotud ka nende inimlik kogemus.
Mulle pakkus suurt põnevust see, et näitus oli mõisa ja selle lähiümbrusesse ära peidetud. Esmakordselt sai sammud seada ka pööningule, kuhu mahtus korraga vaid neli inimest. Keraamikutele on olulised augud ja õõnsused, pidepunktid ja varemed, millest tänuüritusel ja ka näitusel juttu tuli. Näiteks vajab keraamiline objekt mingisugust pidet, mille abil tasakaalus püsida.
Kõik kunstnikud esitasid erinevate tähenduste ja mõtetega kunstiteoseid, mis olid väga eksklusiivsed ja kaunid. Näiteks Kanadast pärit kunstnikul Juan Ortiz-Apuyl valmis terve seeria miniatuurseid teoseid, mida kunstnik seostab käepidemetega. Talle pakub huvi inimkäe liikumine puudutamisel ja haaramisel, samuti vaadeldava objekti pilk vaataja suunas.
Kunstnik Nizam Orcun Önal Türgist kasutas oma loomingus palju Kapadookia piirkonna maastiku-ja kultuuripärandit. Oma Tohisool valminud töid seostab ta metsikute hobuste kodustamisega, mis on tema enda sõnul metafoor saviga töötamisele.
Eesti kunstniku Margit Terasmehe loomingus on keskne koht glasuuridel ja puupõletusel. Viimast kutsub ta ise tule taltsutamise kunstiks. Ameerika Ühendriikidest pärit kunstnik Eva Funderburgh on algusest peale loonud savist olendeid, kes aeg-ajalt kannavad midagi oma turjal või avavad oma sisemust külje peal olevate avauste kaudu. Funderburghi loodud olendid esindavad kunstniku sõnul jõudu, millega inimtsivilisatsioon koos eksisteerib.
Õhtul kell kaheksa oli Tanel Randeri juhendamisel privaatne ekskursioon, kuhu pidi ennast registreerima. Rander jälgis nädala vältel keraamikute tööd, modelleeris savi ja osales puupõletuses.
Projekti juhtisid Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, meeskonnatöös osalesid Andres Allik, Kristel Ojasuu, Joonas Parve, Aigi Orav, Külli Kõiv, Annika Haas, Cristopher Siniväli, Aimee Morris, Marta Peebo, Andrei Kucerjavijs ja Monika Rinne.
