Madis vahetab elukutset

Sellest ajast peale, kui Madis Pärnast sai Alu spordikeskuse juhataja (hiljem nimetati küll ringi administraatoriks), on ta oma puhkuse püüdnud juulikuusse sättida.

Ega suurt muid võimalusi polegi olnud – spordihooajale tõmmatakse juunis kriips alla ja ettevalmistused uueks hooajaks algavad augustiga. Nii ka seekord.

Täna on Madise puhkuse viimane päev

Võiks ju arvata, et kõik on nii nagu alati, aga vaat ei ole. Tavaliselt on viimasel puhkusenädalal peas juba töömõtted. Umbes nii, et kohe, kui ametisse jõuan, tuleb see asi ette võtta ja too jäi ka ju hooaja lõpuga justkui natuke ripakile, ning selle, teise ja kolmandaga tuleks kohe esimestel nädalatel rääkida, et selleks, teiseks ja kolmandaks valmistuma hakata.
Seekord nii ei ole. Tegelikult on kogu puhkus kuidagi võõras ja imelik olnud. Kogu aeg tuleb endale meelde tuletada, et Madis, nüüd jääbki nii, et on kogu aeg puhkus, ei ole enam mingeid töömõtteid ega muretsemisi. Esimesel puhkusejärgsel päeval ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Sa oled selle välja teeninud, nagu nad ütlevad, ja pead harjuma. Sul ei ole mingeid ülesandeid ega kohustusi, keegi ei saa sulle korraldusi anda ja sina ei ole ka kellegi ees aruandekohustuslik – tee, mida hing ihaldab.
Kummaline, aga tõsi, et sellega pole üldse kerge leppida. Eriti muidugi siis, kui amet, mida inimene kümneid aastaid pidanud, ei olegi enam nagu töö, kui sellest on saanud pigem justkui eluviis. See tähendab, et tavapärased puhkepäevad ei pruugi tegelikult puhkepäevad olla ja töötunde ei tule ka mõttesse lugeda – tehakse nii kaua ja nii palju kui on vaja ning sellest ei tüdineta. Isegi siis mitte, kui mõni asi aastast aastasse aina kordub.