Ühel ilusal augustipäeval istus maakonnas hästi tuntud raadiohääl Ott Ojand Raplamaa Sõnumite toimetuses ja vaatas üle laua vestluskaaslast kahtleva pilguga. Ta oli kutse peale tulnud ja sellepärast pisut ettevaatlik.
Rääkisime elust, raadiost, ajakirjanikuks olemisest, spordist, üksindusest, üksinduse puudumisest, rappa minemisest ja arutasime, kuidas Otist lehelugu teha. Raadiohääl oli ebalev – pole nagu millestki kirjutada, täitsa tavalise Eestimaa mehe lugu. Aga et ta kohe püsti ei hüpanud ja ära ei läinud, siis arutasime seda asja edasi. Terve tunni rääkisime.
