Ühel ilusal augustipäeval istus maakonnas hästi tuntud raadiohääl Ott Ojand Raplamaa Sõnumite toimetuses ja vaatas üle laua vestluskaaslast kahtleva pilguga. Ta oli kutse peale tulnud ja sellepärast pisut ettevaatlik.
Rääkisime elust, raadiost, ajakirjanikuks olemisest, spordist, üksindusest, üksinduse puudumisest, rappa minemisest ja arutasime, kuidas Otist lehelugu teha. Raadiohääl oli ebalev – pole nagu millestki kirjutada, täitsa tavalise Eestimaa mehe lugu. Aga et ta kohe püsti ei hüpanud ja ära ei läinud, siis arutasime seda asja edasi. Terve tunni rääkisime.
Kooliiga
Ott sündis 25. märtsil 1982 Raplas ja viidi siis, nii umbes nädala pärast, Märjamaa kanti Vaimõisa metsade vahele. Sinna, kuhu tema vanemad oma kodu olid rajanud. Lapsepõlv möödus looduse keskel: laps hulkus mööda metsi, mängis maapoiste mänge ja kadestas alevipoisse, kelle päevad tundusid vaheldusrikkamad. Nii et ei midagi erilist.
Põhihariduse sai Märjamaal. Õppimisele eriti ei pühendunud, nagu paljud teisedki tema eakaaslastest poisslapsed – koolitöös polnud vajalikul määral pinget, motiveerisid hoopis igasugused muud tegevused.
Pärast üheksanda lõpetamist läks nooruk Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli. Muuseas – nagu paljud teisedki – rohkem sellepärast, et ikkagi kodulähedane kool.
Ott valis ehituseriala. Mitte et ehitamine talle kuidagi eriti oleks meeldinud, aga midagi tuli ju valida. Pealegi olid ehitajad hinnas – ehitusel võis kõvasti teenida. Mitmed teisedki läksid sellepärast ehitust õppima. Mõned töötavad siiamaani.
Pärast kooli tuli teenistus kaitseväes. Siis jälle ehitusele. Soomeski käis tuuri ära. Aga tuli peagi tagasi, see elu seal ei sobinud.
Millalgi, võib-olla Soomes olles, võib-olla varem, tuli arusaamine, et kui tahad saada kellekski, kellest võiks ise ka lugu pidada, tuleb korralik haridus omandada. Kord jäi silma teade, et Tallinna Tehnikakõrgkoolis algavad sisseastujatele ettevalmistuskursused. Pärast Kehtnat, kaitseväge ja ehitajatööd oli mõte ülikoolist esialgu hirmutav, kuid mees ütles endale, et peab ja kõik! ning saatis avalduse ära. Erialaks valis jälle ehituse. Mitte et see otse meelisala oleks olnud, aga midagi tuli ju valida ja ehitusest oli mingi ettekujutus juba olemas ka. Kolm aastat õppis, siis jättis katki…
Mõttepaus
Siinkohal teeb Ott Ojand pausi ja jätkab siis hetke pärast kahe isiklikust mõttevaramust välja võetud sententsiga.
Esimese sõnastab ta umbes nii: Kui mina oleksin haridusminister, siis muudaksin koolikorraldust selliselt, et pärast üheksandat klassi läheksid kõik lõpetajad kohustuslikus korras lihttööle – kive tassima, maad kaevama, loomi talitama, kuhu iganes. Neile, kes aasta pärast mõistavad, et haridusel on väärtus, ning tunnevad siirast motivatsiooni õppima asuda, korraldatakse katsed ja püüdlikumad lubatakse gümnaasiumisse. Ülejäänud, kes on lihttöös leidnud oma kutsumuse, ei pea koolis enda ega teiste aega raiskama… Võib-olla tuleb õpihuvi alles aastakümnete pärast, aga võib-olla ei tule kunagi.
Selline kord võiks kehtida, sest sajad, ei – tegelikult tuhanded inimesed, vaevavad praegu ennast, tööandjaid ning kolleege põhjusel, et valisid lapsepõlve lõpetades sobimatu eriala. Neil puudus siis veel niisuguste vastutusrikaste valikute tegemiseks küpsus. Nõnda jääbki selgumata, milleks nad tegelikult oleksid võinud kõlvata.
Ka kooseluks, nagu õige ameti leidmisekski, peab olema vähemalt mingigi elukogemus, usub Ott. Oleks seda vaid seadusega võimalik reguleerida, et lapsevanemaks võib saada ainult selline inimene, kes on juba piisavalt küps valimaks õiget partnerit ja omandanud ka piisavalt teadmisi ning elukogemusi, et kasvatada oma lapsest tublit, töökat, kohusetundlikku ja heasüdamlikku kodanikku. Siinkohal Ott ohkab ja jätkab siis: Aga nagu öeldakse, ega enne saa tark olla, kui pole rumal olemist kogenud.
Kuidas Ott raadiohääleks sai
Jätkame sealt, kus enne mõttepausi toppama jäime. Raadioasjandusega puutus Ott kokku peaaegu juhuslikult. Raadiohääl meenutab: Sellega oli nii, et Siim Pohlak kutsus. Ütlesin talle alguses, et ei julge ja ei taha. Südames aga tegelikult ikka tahtsin küll, kuigi ausalt ka pelgasin. Aga eks ma seal siis natukehaaval proovisin, kuid kuna käisin ehitusel tööl, polnud täiskohaga raadios võimalik niikuinii töötada. Siis juhtus, et murdsin käeluu ja äkki oli aega raadios nokitsemiseks ja stuudio ehitamiseks. Nii ma järjest raadiotöösse süvenesin ja ülesandeid juurde võtsin.
Ott sättis TRE Raadio Rapla maavalitsuse majas asunud stuudiot, käis Tartus RingFMi stuudiot kohendamas ja jälgis ehitajatööd tehes silmanurgast raadiotööd. See oli lummav, aga pisut ka hirmutav. Ei tea miks, kuid Ott Ojand uskus, et kardab esinemist. Igasugust, olgu see siis raadiostuudios mikrofoni ees rääkimine või – mis veel hullem – avalikult rahva ees seismine. Inimesega on nii, et see, mis tundub salapärane ning hirmutav, on samas ka ligitõmbav.
Ott meenutab: Jõlkusin tegevusetult ringi ja näppisin ühte, siis teist asja ja nii ta läks. Algul tulid muusikasaated. Pole ka imestada: aastakümnete jooksul on mees esinenud paljudes Eesti klubides ja pubides DJ-na ning võitnud mitmeid DJ-konkursse.
Võib-olla mõni mäletab veel TRE Raadios selliseid saateid nagu 2012. aastal iganädalane „Eufooria” või „Playhouse”. Siis tulid uudistesaated, intervjuusaated…
Tänaseks on ta nii presidentide kui ka reainimestega rääkinud, omavalitsuste asju vahendanud ning riigi elu vaaginud. Ainult poliitikasse pole väga sügavalt vaadata tihanud. Ütleb, et see ei ole tema maailm. Ott Ojand on raadios kõik etapid läbi teinud ja tõusnud TRE Raadio Rapla toimetuse juhiks ning saanud oodatud ning armastatud saatejuhiks. Ta ei hakka keerutama, ütleb otse: See meeldib mulle, mul oleks kahju loobuda.
Uued väljakutsed
Ometi on ta viimastel aegadel raadiokoormust vähendanud ning uusi väljakutseid otsinud. TRE Raadios on tal praegu alles igal tööpäeval kella 10–12 vahel „Aktuaalsed uudised ja intervjuud Raplamaalt”.
Kuidagi märkamatult on Ott Ojandist, jah, mehest, kes pikka aega uskus, et kardab avalikku esinemist, saanud muusikaõhtutele hinge ning hoogu andev oodatud DJ.
Mõttepaus
Ott kordab ikka ja jälle, et võib-olla paistab ta kõrvalt vaadates väga enesekindlana, kuid tegelikult ta seda ei ole. Ma ei usalda midagi eksprompti ja viimase minuti hooleks jätta. Püüan võimalikult põhjalikult kõike ette valmistada, olgu siis tegemist lihtsa tantsuõhtu, raadiosaate või päevaprogrammiga. Kui oled mõttes järgnevad tegevused üle käinud, siis on turvalisem endal ja lahedam neil, kellele sa oma tööd pakud.
Mitmel rajal korraga
Tegelikult on Otil korraga ees mitu paralleelselt kulgevat rada. Võiks isegi öelda, et tal on mitu arendamist ootavat külge, ehk et ta on mitmekülgne. Just nimelt: mitmekülgselt võimekas.
Selle aasta aprillist on Ott Ojand Märjamaa spordikeskuse spordiürituste projektijuht ja osaleb aktiivselt ka ise võistluste ettevalmistamisel ning läbiviimisel. Lõppevast suvest on võtta näiteks Märjamaa triatloni korraldamine, mis oli ühel ajal õpetlik (esimest korda midagi tegema hakates ei pruugi sa isegi teada, mida kõike sult võidakse oodata!), aga ka motiveeriv (pühendunud sportlastega koos töötades sead ka endale järjest kõrgemaid eesmärke).
Võib-olla just sellepärast on Ott ka ise ennast aktiivsemalt liigutama sundinud, näiteks sõidab ratast ja käib jooksmas. Ta räägib sellest nii: Käisin suve alguses Selveri jooksul. Väga vastik oli. Olen jooksnud ka kümmet kilomeetrit ja enne lõppu on väga paha olnud. Aga tead, see on nagu saunaga: ronid leiliga kuumaks aetud lavale ja ägad lämmatavas kuumuses, kuid pärast, kui oled duši alt tulnud, tunned end uue inimesena. Jooksmisega on samuti. Ainult pead väga uskuma, et on nii.
Viimane mõttepaus
Ott Ojand on kriitiline: Raplamaa spordielus on liiga palju üritusi, igal jumala laupäeval-pühapäeval kusagil midagi sünnib, kalendri kõik puhkepäevad on täis planeeritud. Tegelikult peaks olema keegi, kes suudaks koordineerida kõiki neid tegevusi nii, et ka lihtsalt liikumisega tegeleda üritav spordikauge kodanik julgeks omasugustega midagi korda saata. Me räägime palju liikumisvajadusest, kuid neilesamadele spordikaugetele ruumi ei jäta ja tegelikult ei oodata neid ka teistele jalgu.
Pigem võiks teha vähem, korralikumalt ja suuremalt. Eesmärk võiks olla, et pööratakse rohkem rõhku kvaliteedile, turundusele ja ürituse apetiitsusele spordikauge inimese jaoks. Seda viimast ju tegelikult kogu riik ja tervishoiusüsteem soovibki liikumisharrastusega tegelema saada.
Aga Ott oskab olla ka positiivne: Kummardus vabatahtlikele, kelle abita ei sünniks mitte midagi. Ja sponsoritele ka. Raplamaal on võimalike sponsorite nimekiri väga lühike ja nad kõik vajavad tunnustamist.
Nendel teemadel võiksime mõlemad veel pikalt arutleda, kuid häid lahendusi praegu ei paista. Nii et veel kord: kui ei oleks vabatahtlikke oma uskumatu südikusega abiks, siis kukuksid mitmed ettevõtmised juba planeerimise järgus kokku.
Kuid ka vabatahtlikud vajavad motivatsiooni, ega nemadki mingid igiliikurid ole.
Tagasi loodusesse
Otti on taas metsa hakanud tõmbama. Alles see oli, kui Vaimõisa metsade vahel üles kasvanud nooruk unistas inimeste hulka minemisest. See, mida linnainimesed romantiliseks seiklusi pakkuvaks vahelduseks nimetavad, tundus nüri ja üksluise päevast päeva kulgemisena.
Nüüd tõmbab Otti loodusesse tagasi. Kõik selles elus toetub kogemustele, kogetu annab ruumi lahtimõtestamisele ning sageli ka uuesti avastamisele. Ott on end Andres Lääne sappa seadnud. Ja-jaa, sellesama Andres Läänega, kes on kogu Eestis tuntud MTÜ-ga Seikluspisik ja juhib OÜ-d Suur Seiklus, käib Ott matkamas. Ja on talle abiks linnainimeste metsa ning rappa viimisel.
Uuel tasandil, kuhu ta loodab jõuda, tahaks ta loodusega sõbraks ning lähedaseks saada. Mets puhastab mõtlemist, kustutab pingeid ja annab elujõudu.
Peaaegu oleks paberitega matkajuhiks saanud
Tung loodusesse arenes juba nii kaugele, et Otist oleks äärepealt paberitega matkajuht saanud. Avaldus oli juba Luua koolis ja kõik heade tulemuste saavutamiseks vajalikud materjalid ka läbi töötatud. Paraku pani koolikorraldus käe ette: seekord pääsesid kooli ainult kogemustega, kuid alles dokumendita matkajuhid. Algajad jäeti ukse taha.
Äkki see ongi juba sammuke Oti enda pakutud hariduskorraldusliku plaani poole: kogu kogemusi ja tõesta, et sa sobid soovitud ametisse, küll siis ka paberid antakse.
Teisalt, kahju ikka ka, kui antakse dokument – lähebki metsa, jääbki sinna ja jätab raadio ning kõik muud tegevused. Loodusel on meeletu võim väeti inimese üle – inimene pakub sõbrunemiseks sõrme, loodus võtab kogu käe koos inimese endaga…
