Need Raplamaa inimesed, kes armastavad võrkpalli, teavad kindlasti meest nimega Tarmo Rahuoja (48). Paarkümmend aastat on ta treeninud siinseid noori, sealhulgas oma kolme last, kellest kaks mängivad meistriliiga tasemel.
Oleme Tarmoga vanad tuttavad, sest minagi olen tema käe all leidnud tee võrkpallini. Enne veel, kui diktofon salvestama hakkab ja „ametliku“ intervjuuga alustame, kõnnime Rapla tänavaid pidi Marju kohvikuni.
Teekonnal arutame ametite üle ja mõtleme, mis valdkonnas saaks tegutseda nii, et oleks tore ja et sissetuleku pärast muretsema ei peaks. Hiljem selgub, et põline raplakas Tarmo on ühes eluetapis õppinud Tallinna Tehnikakoolis elektroonikuks. Utsitan teda ennast selles vallas arendama, kuid ta ei võta vedu.
„Sa tead, et kõrgepingeelektrik eksib elus ainult ühe korra,“ naljatab ta hoopis. „Võiks ju küll, aga kas see on ikkagi see, mida ma teha tahan – selles on küsimus,“ lisab selgituseks. Pärast pikki aastaid võrkpallis on sport ja treeneritöö endiselt südamelähedane. Kui mõni aeg tagasi tuligi tunnistada tõsist tööalast mõõna, siis kahel rahvusvahelisel koolitusel osalemine tõukas uuesti rajale.
Ameeriklase ja sakslase jagatud kogemused Kalevi spordihallis olid vajalikud. Värskendava teadmistelaengu järel viskas Tarmo enda sõnul kakskümmend aastat kogemust justkui prügikasti ja alustas otsast. Võrkpall kui mäng pole ajas küll eriti muutunud, kuid õpetamise meetodid see-eest oluliselt.
Tulime jutuga tagasi Tallinna-aegadesse, sest just siis ilmus Tarmo ellu võrkpall. „See oli puhas juhus,“ ütleb ta, sest koolis palju muid trenne lihtsalt ei olnud. Ta peab ennast piisavalt mugavaks inimeseks ning mõte käia toonasest kodust tädi juurest kuhugi mujale pealinna trenni ei istunud teps mitte. Asjad peavad käe-jala ulatuses olema, siis viitsib ta nendega ka tegeleda.
„Sellel ajal ei olnud muidugi reklaami ka, et tule sinna või tänna trenni. Tegid seda, mida teha oli, ajad olid teised.“ Võrkpall jäi kutsekoolis harrastuse tasemele ning võistlustel ei käidud.
Arvutiõpetajast ATO Spordiklubini
Elektroonikuameti selgeks saanud, leidis Tarmo tööd Rapla koolides arvutiõpetaja ja IT-toena. Vaid kuu sai ametis oldud, kui kätte tuli aeg minna Eesti kaitseväkke. Pärast aastast teenistust naasis mees jäädavalt koju Raplasse ning jätkas pooleli jäänud tööga. „Lihtne oli IT-d hallata, kui sul on kogu kooli peale neli arvutit,“ ütleb Tarmo muigega.
Oskused ja teadmised arvutite kohta tulid suuresti tänu isale, kes käis kunagi telemälumängus ja võitis lauaarvuti. Toona oli igati vinge arvutit omada, kuid tänases maailmas ei annaks see masin Tarmo sõnul arvuti mõõtu väljagi. „Täna mõõdetakse mobiiltelefonide mälusid gigabaitides, selle arvuti kõvaketas oli 40 megabaiti ehk laias laastus kaks telefoniga tehtud pilti.“
Tehnikamaailm oli põnev, sest abi kuskilt saada polnud. Kui midagi „tuksi“ keerasid, tuli ise korda teha ja just see arendas. Tarmo toob võrdlusmomente treenerifilosoofiaga, öeldes, et miskipärast kardavad inimesed teha vigu, kuid just vead on ainsad, millest õppida. Paralleele toob ta veel koolisüsteemiga, kus õpilasi tema arvates liialt jäigalt hinnatakse. „Saad kahe – näe, sa ei osanud matemaatikat. Kui aga oleks nii, et paneme lapsele töö ette ja ta teeb ära nii palju kui oskab ja see, mida ta ei osanud, vot seda hakkad õpetama. Äkki nii oleks õigem?“
Arvutiõpetaja töö kõrvalt alustas Tarmo mängimist toonases Rapla linnavõrkpalli klubis. Olid teatavad korralduslikud nüansid, milles Tarmo oli teistega eriarvamusel ning see andis tõuke luua hoopiski oma klubi, mis sai nimeks ATO Spordiklubi. Kolmest tähest koosnev sõna ATO ei tähenda mehe sõnul midagi, see nimi lihtsalt tuli. „Kõik on küsinud, et mis see tähendab, ja ma ei ole osanud vastata.“
Klubi loomine ei olnud teps mitte lihtne, vaja oli tõuget ja hulgaliselt motivatsiooni. „Meil oli kodus tohutu riid selle spordiklubi asutamise teemal ja sellega on ikka puid ja maid kõvasti jagatud, aga üks mõte, millega ma selle nii-öelda maha müüsin, oli see, et ma teen seda oma laste jaoks. Päris alguses ei olnud küll oma lapsi mängus, aga kõik kolm on selle kadalipu tänaseks läbi käinud.“
Ta viitab sellele, et vanem tütar Ragne, poeg Ranel ja noorem tütar Rahel on kõik Tarmoga trennides ja võistlustel kaasas käinud ning kasvanud üles võrkpalli sees. „Oleme kõvasti madistanud nii trennis kui ka kodus võrkpalli teemadel,“ tunnistab ta. Väljendan oma imestust, et kõik kolm last on olnud nõus juba väga väikesest peale käima pidevalt isa silma all treenimas. On ilmselge, et treenerina hoiab isa oma lastel eriti valvsat pilku peal ja nõuab suuremat pingutust.
Tarmo sõnul on suurt rolli siinkohal mänginud eeskuju. Noorim laps Rahel tegeleks tema sõnul võib-olla tõesti mõne muu spordialaga, kui tal ei oleks vanema õe ja venna eeskuju ees. Nimelt on nii Ragne kui ka Ranel lõpetanud Audentese spordigümnaasiumi ja mängivad täna Eesti meistriliigas.
„Ragnega oli kahtlus, kas Audentes või mitte, sest „lollide sportlaste kool“, aga ta ikkagi ise tahtis, ning Raneliga sellist kahtlust ei olnud. Seda enam, et Ragne lõpetas kuldmedaliga. Ragne sai ise hakkama, aga Raneli puhul oli vahepeal tunne, et ema käib rohkem koolitunnis kui poiss ise. Tegelikult võib meie pere laste kooliteemadest suuresti isa maha kriipsutada. Meie peres tegeleb ema tarkuse tagaajamisega ja isa ajab lastega koos palli taga. Rahel tahab nüüd ise spordigümnaasiumisse minna ja ma arvan, et see oleks talle pettumus, kui ta sinna ei saaks,“ räägib Tarmo.
Kaks korda TalTechiga Eesti meistriks tulnud Ragne jätkab TalTech/Macta Beauty naiskonnas, 2024. aasta U20 rannavõrkpalli Eesti meister Ranel liitus Barrus Võru võrkpalliklubiga. Sellest suvest on kõik Tarmo lapsed Eesti meistrid – Rahel võitis esimese tiitli U14 vanuste rannavõrkpallis.
Pere tuge toob Tarmo mitmel korral välja. Ta peab oluliseks seda igas eluvaldkonnas, mitte ainult spordis. Lapsevanema roll on treeneri arvates last toetada tema valikutes. Ta illustreerib oma mõtet järgmiselt: „Ma annan sulle kolm varianti, vali neist parim. Esimene on see, kus lapsevanem kõnnib ees ja laps järele. Teine, kus kõnnitakse kõrvuti, ning kolmas, kus laps ees ja vanem taga. Millise valid?“
Sisetunne ütleb, et pean valima kolmanda. „Absoluutselt nii ongi. Laps peab tunnetama kukkumisel või eksimisel tuge ja toetust, kuid oma tee valib ta ise.“
Töö noortega on olnud ATO Spordiklubi peamine suund. Esialgu õppis Tarmo treeneriametit ise töö käigus, tehes vigu, mõeldes ja otsides lahendusi. Praegu on tal 5. taseme treeneri kutsetunnistus. Viimased kaks rahvusvahelist koolitust andsid lisaks rahvusvahelise võrkpalliliidu II taseme treeneri paberi.
Liikuma panev jõud on noorte enda huvi
2006. aastani jätkus Tarmol tööd arvutiõpetajana, sealt edasi võttis vastu väljakutse Kabala spordimaja juhatajana. „Olen ka selle tee läbi käinud,“ ütleb ta kokkuvõtvalt. Paraku olid inimeste arusaamad spordimaja juhatamise tööst erinevad ning Tarmol tuli vastu võtta koondamine. Sealtmaalt alates jäi ta täielikult ATO Spordiklubi palgale.
Täna treenib klubis paarkümmend noort, tippaegadel küündis arv ligi kaheksakümneni. Peaasjalikult spordivad tema käe all põhikooli noored alates esimesest klassist. „Ma olen öelnud, et olen saalis alates kella poole kolmest. Ma leian alati sulle tegevust, tule ainult kohale,“ ütleb ta. Liikuma panev jõud on Tarmole laste ja noorte enda huvi. Erinevate gruppidega treenib ta kas kahel või kolmel korral nädalas, olenevalt eesmärkidest. Treenerina töötab ta kolmel korral nädalas Raplas, ühel korral Kiilis.
Mida teeb Tarmo aga enne poolt kolme, küsin ma. „Üritan elus püsida,“ viskab ta nalja. „Võib-olla ma ei peakski ütlema, et mu elukutse on treener. Mu elukutse on sport – kõik, mis sinna juurde kuulub,“ ütleb ta. Samas täpsustades, et ATO Spordiklubi tegeleb lisaks trennide andmisele veel diplomite, karikate ja medalite peale käiva info kujundamise ja trükiga. Unistab ta aga sellest, et ära saaks elada täielikult ühele treeninggrupile pühendudes.
Miks on aga spordiklubi liikmete arv ajas palju väiksemaks jäänud? „Ei ole ühteainsat tegurit, mis mõjutab. Kindlasti on ajad ka teised. Seda saab võtta ka kahtepidi. Kõige lihtsam on öelda, et raha pole ja noori pole, aga seda saab arutleda ka nii, et võib-olla ma teen ise kehva tööd. Kui ma puhuks pasunat ja lööks trummi ja kutsuks, võib-olla siis tuleks ka rohkem. Minu jaoks on küsimus pigem selles, miks ta tuleb. Kasutan võimalust – kõik lapsed, tulge võrkpallitrenni! Vaatame, kas töötab?!“
Võrkpall on tema arvates ala, mida liialt palju kodudes ei mängita ning algklassidele ei tutvustata. Samas peakski ehk võrkpalliga alustama pisut hiljem, sest tegemist on niivõrd tehnilise alaga. Hoopis olulisem on Tarmo arvates luua lapses trennis käimise harjumust, mida mujal maailmas paljuski tehakse. „See, mida ta teeb, ei olegi nii oluline, aga trennis käimise harjumusele tuleks esimesena mõelda. Meie aga paneme juba lasteaialapsed võistlema.“
Kuigi paljud noored käivad Tarmo juures võrkpalli proovimas, jääb „püsikundedeks“ 7-8 noort ühe vanuse kohta. Viimastest koolitustest võttis treener kaasa järgmise tarkusetera: polegi nii oluline, kas sa oled lapse esimene teener, peaasi, et sa ei oleks tema viimane treener. Teisisõnu peab ta oma suurimaks saavutuseks seda, et noored, kes tema juures on käinud, jäävad üldiselt sportima ka edasises elus.
Oleme Tarmoga mõnel korral peatunud ka tulevikul. Ühel hetkel käis ta välja idee kolida Raplast tegevusega hoopis mujale, kuid täna ta seda mõtet ei kinnita ega lükka ka ümber. Ta ütleb vaid nii: „Ilmselgelt saab tööd teha seal, kus on materjali. Iseasi, mis materjaliga sa oled harjunud tööd tegema.“ Ta kordab veel, et viimased koolitused aitasid teda mõõnast üle ning motivatsioon edasi tegutseda tuli tagasi. Lihtne pole olnud ning lihtsamaks ilmselt ei lähe ka.
Aeg hakkab otsa saama. ATO Spordiklubi ukse taga ootab Madis Pärn, et Tarmolt tellitud Alu minijooksu medalid kätte saada. Jõuame peatuda veel koostööl. Tarmo küsib minult, mis on see üks iseloomujoon, mis on kõigil eestlastel ja lööb päris tugevasti välja? Ei oskagi hoobilt vastata. „Kadedus,“ ütleb ta. „Kui keegi teeb midagi hästi, siis leidub alati keegi, kellel on oma arvamus selle kohta, miks talle mitte hästi öelda, ja see ongi võib-olla meie üks suurim häda, sest kui me oleme kadedad, siis me ei suuda koostööd teha.
Kujutad sa ette kombot Karp, Tüvist ja Rahuoja – kui keegi suudaks nad koos tööle panna? Täna oleme kõik olude, ehk pearaha, sunnil konkurendid. Müts maha Jaagu ja Taavi ees, nad teevad oma asja hingega ja seda on näha. Sama teema on heas mõttes „kohalike hullude“ – Kalda Kalju, Pärna Madise ja Sildvee Aivoga. Suur lollus on, kui sellised inimesed lihtsalt ära kaovad. Neilt on õppida.“
Viimaseks uurin, kui palju Tarmo ise sporti teha jõuab. Ta ütleb mulle kaks arvu: 78 ja 908. Esimene viitab päevade arvule, teine nende päevade jooksul jalgsi läbitud kilomeetritele. „See on sihitud tulemus. Ma planeerin oma päeva nii, et samme saada ja nii tervise eest hoolt kanda.“
Tervisele hakkas ta suuremat tähelepanu pöörama siis, kui arstlikus kontrollis selgus üle normi kõrgenenud kolesterooli tase ja oht elu lõpuni tablette süüa. „Ütlesin läbi lillede, et võite ise rohtu süüa. Tõmbasin endale äpi (mobiilirakendus – toim) alla ja nüüd ma siis kõnnin. Julgustan proovima. Üldiselt olen ma keskmine keskealine eesti mees: mul on naine, kolm last, korter, auto, pangalaen, nõme ülemus (tema ise – toim), madal palk, kiilanev pealagi, ülekaal ja kolesterool.“
15. oktoobril plaanib Tarmo Rapla Kesklinna koolis läbi viia jututoa teemal „Meie pere noor sportlane“, kus ta räägib oma üle 20-aastasest kogemusest treeneri ja isana. Jutu sees jalutab ta koos oma kolme lapsega uuesti läbi tee nende esimestest sammudest kuni tänase päevani. „Kui oskan, vastan teemakohastele küsimustele. Loodan, et sellest jututoast on ehk abi nii mõnelegi noorele sportlasele ja ta perele.“
