Läbimõtlemata reformid toovad kasu asemel kahju

Läinud reedel ROL-i täiskogu ees esinedes kinnitas haridus- ja teadusministeeriumi kutsehariduse ja oskuste poliitika osakonna juhataja Triin Laasi-Õige, et ministeerium on alustanud Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli sulgemise stsenaariumi kokkukirjutamist.
See, kuidas lõpetamise protsess täpsemalt toimuma hakkab – millised erialad pannakse päriselt kinni, millised viiakse kuhugi mujale, ja kui viiakse, siis kuhu – pole veel päriselt selge. Ettekandja andis mõista, et seal on veel mitmeid mõttekohti (tähendagu see siis mida iganes). Küll aga on kindlalt otsustatud, et enam kui sada aastat Vana-Vigalas kutseharidust andnud kool kustutatakse esimesel võimalusel haridusasutuste kaardilt.
Põhimõtteliselt on protsessiga juba ka alustatud: ministeerium on teatanud, et järgmisel kevadel kolmeaastastele õppekavadele vastuvõttu enam ei korraldata, lühemad õppekavad on alles mõttekoht.
Paraku pole põhjus, miks kooli sulgemisel niimoodi ülepeakaela tormatakse, üheselt selge. Ainukese enam-vähem tõsiselt võetava probleemina on välja toodud, et kooli eelarve on pidevalt lõhki. Muud – nagu näiteks õppijatele olulised erialad, õppekvaliteet ja kooli hea nimi ning populaarsus – ei sea keegi kahtluse alla. Kusjuures ka seda, et kool ei suuda eelarves püsida, ei heideta juhtkonnale ette – kõik mõistavad, et kutseharidus ongi kallis ja mõne õppurite grupiga tegelemine on veel eriti kallis.
Vägisi jääb mulje, et õiget põhjust polegi, on vaid „ülevälja kärpeülesanne”, millesse kirjutatud numbri saab paari keskustest kaugemale jääva kooli sulgemisega niimoodi täita, et „suur pilt” selle läbi ei kannata.
Detaile ehk seda, mille toob endaga kaasa ühe keskustest eemal asuva paljudele inimestele tööd ja tegevust pakkuva asutuse likvideerimine, suures pildis ei kajastata. Paljudele maal elavatele inimestele raskusi tekitavad tagajärjed pealinna ministeeriumides istuvaid tegelasi ei huvita. Isegi siis mitte, kui iga järjekordne reform maalt midagi jälle ära viib, ilma et seda kuidagi kompenseerida soovitaks.
Kuigi, võiks ju ka teistpidi. Näiteks pakkus Kohila vallavanem Allar Haljasorg, et regionaalpoliitika võiks käia ka nii, et haridusasutused liigutatakse suurtest keskustest hoopis välja. Ministeeriumi esindaja siin muidugi mõttekohta ei näinud, tõdes vaid, et kõigil ettevalmistamisel olevatel otsustel on regionaalne mõju. Ta nõustus, et need ongi kogukonna vaates ebamugavad teemad, kuid see teadmine ei anna õigust vaadata mööda riiklikest prioriteetidest.
Selle peale ei saa jätta küsimata, mis prioriteedid need on, mis ei arvesta suure hulga inimestega, kellele läbikaalumata otsused toovad kaasa mitte lihtsalt ebamugavaid, vaid sageli ka väga raskeid valikuid. Loomulikult on siin viidatud Märjamaa valla elanikele. Kuid mitte ainult. Jutt on ka võimalikest õpilastest, keda ei ole võimalik sundida suurtesse õppekeskustesse, mis neile ei sobi.
Jutt on tegelikult kogu ühiskonnast, kellele hariduseta ja eluks ettevalmistamata inimesed kujunevad lõpuks suureks probleemiks. Selle hoiatusega tuli välja Vigala TTK direktor Enn Roosi, kelle kogemustesse ei tohiks ükskõikselt suhtuda. Kas sellest aga piisab, et liikuma lükatud protsessi peatada? Kahjuks tundub, et mitte.