Tundmatus ja alateadvus kaasaegses maalikunstis

Näitus “Tundmatuil vetel” on üheksa eesti maalikunstniku grupinäitus Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses.

Vesi kui voolav ja kindla vormita nähtus sümboliseerib emotsioone, alateadvust, aga ka ebamäärasust ja tundmatust, mille eest vanasõna hoiatab (ära hüppa vette tundmatus kohas). 25. oktoobril avatud näitusel on kõik kunstnikud lähenenud teemale “Tundmatuil vetel”omamoodi, kes otsesemalt, kes kaudsemalt.

“Näitusel olevates maalides on tunda lummust – õrna balansseerimist ilu ja painajalikkuse vahel, juhtides vaataja läbi pintslitõmmete maailma, kus kujundid ja tähendused taasilmuvad aina uutes vormides, kandes endas sümbolite ja varjatud alltekstide kihte,”on kirjutatud näituse tutvustuses.
Avamisel olid Raplas kohal, ühe erandiga, kõik osalevad kunstnikud: Manfred Dubov, Eleriin Ello, Marta Stratskas, Leho Rubis, Jenny Grönholm, Miina Barrera Pinochet, Maria-Kristiina Ulas ja Riin Pallon.
“Kõik kunstnikud, keda siia näitusele kutsusin, olid õnneks nõus. Igaüks rikastab seda omal moel,”ütles kunstikeskuse üks juhte ja näituse kuraatoreid (teine kuraator on Triinu Soikmets) Riin Pallon näitust avades.
Näituse mõte tekkis tal ühest enda maalist ja soovist vaadata, kuidas teised kunstnikud sellega suhestuksid. Näitusele valis ta välja sarnase mõtte- ja loomelaadiga kunstnikke. “Me Triinuga valisime mingis mõttes kõhutunde järgi, võib-olla isegi alateadlikult mõne kunstniku tööd tõmbasid,”rääkis Riin.
Tema sõnul tegelevad kõik osalevad kunstnikud mingil määral alateadvusega ja ehkki kõigil on oma suund, on nad mõnes mõttes ka n-ö samast ooperist. Seetõttu mõjub näitus tervikuna väga harmooniliselt. Igalt kunstnikult on väljas 3-4 tööd, neist osa on valminud just selleks näituseks. Mõned tööd on hästi suured. Ka värvigamma on mõnel kunstnikul väga intensiivne. “Me pidime maale päris palju omavahel klappima panema, sobitama. Need on kõik hästi tugeva sisuga,”kirjeldas Riin kuraatoritööd.
Näitusesaal on jagatud neljaks ruumiks ning ühe kunstniku tööd võivad olla eri ruumides. “Kujundus läks ise paika, sadat võimalust ei olnudki,”nentis Riin Pallon. “See oli kunstnikele alguses öeldud, et püüame nad mõnes mõttes lahutada, jagada erinevatesse kooslustesse, et jõudude tasakaal oleks paigas,”kirjeldas ta.
Tema sõnul olid kujundamisel kuraatoritel abiks ka kunstnikud Leho Rubis ja Marta Stratskas. Kuna iga kunstniku tööd moodustavad justkui sarja, ongi kujunenud nii, et sama autor tuleb mõnes mõttes uuele ringile, kui näitust vaadeldes saalis edasi liikuda.
Veel torkab kujunduses silma, et mida kaugemale uksest minna, seda intensiivsemaks ja jõulisemaks muutuvad väljapandud kunstitööd.
Peab ka ütlema, et iga töö tahab silmitsemiseks aega ja ruumi. Neid maale ei saa vaadata väga lähedalt ega väga kiiresti-põgusalt.