Peatse koolivaheaja saabumisega võib nii mõnelgi lapsevanemal tekkida mure, et tema võsuke veedab liigselt aega nutiseadmes. Nutisõltuvus kui vaimse tervise probleem on laiem ning jõuab tihtilugu ka Rapla Tervisekeskuse vaimse tervise õe kabinetti.
Rapla Tervisekeskuse vaimse tervise õde Liisa Johanson tõdes, et nutisõltuvusega pöörduvad tema poole enamasti noorukite vanemad, kelle mureks on ekraani kinni jäänud lapse unehäired, söögiisu kadumine ja vähene suhtlus.
”Enamasti ongi mureks unehäire. Laps ei jää magama nii kiiresti kui võiks, näiteks 15-20 minuti asemel kulub üks tund või rohkemgi. Uni muutub katkendlikuks,” ütles Johanson. Sellest algavad omakorda probleemid ärkamisega ja koolis keskendumisega.
”On olnud ka juhtumeid, kui lapsel tekib iiveldus. Kuna virtuaalmaailm võib olla ka üsna paeluv ja infotulv tuleb kiiresti kätte, siis “päris” maailm muutub järjest igavamaks ja motivatsioon väheneb, et suhelda vm tegevusi teha.” Vaimse tervise õe sõnul lapsed ise muret ei taju, vaid vanemad saavad aru, et midagi on valesti ning tihtipeale tuleb just vestluse käigus välja, et ekraanikasutamise aeg on väga pikk, mistõttu on vaimne tervis kehvem kui varem. Nutisõltuvuse teemat avas lähemalt psühholoog ja koolitaja Kätlin Konstabel.
• Mille põhjal võib öelda, et inimene on nutisõltlane?
Ehkki nutisõltuvus on levinud termin, kasutatakse psühholoogidest teadlaste ja ka praktikute seas palju rohkem väljendit „probleemne internetikasutus“. Põhjuseid on mitu. Esiteks pole sageli päris selge, kust alates on nutisõltuvuseks nimetatu puhul tegemist üldisema sõltuvusprobleemiga, mis lihtsalt väljendub netikeskkonnas. See on ka põhjus, miks rahvusvahelistes klassifikatsioonides pole olemas eraldi nutisõltuvuse terminit – küll aga räägitakse diagnoosina nn videomängude sõltuvusest. Ikka sellepärast, et selle probleemi ekvivalenti mujal polegi.
Sõltuvusest rääkimise puhul peaksime alati meeles pidama, et sellele on väga kindlad kriteeriumid – neid on lihtne meenutada, kui mõtleme neile, kes on näiteks mingi mõnuaine tarvitamisest sõltuvuses. Inimese jaoks muutub elus keskseks ainult üks tegevus, ununevad kohustused ja vahel ka bioloogilised vajadused. Sellega kaasnevad probleemid erinevates eluvaldkondades, valetamine ja varjamine. Kui seda tegevust praktiseerida ei saa, siis on väga-väga halb olla. Meeleolu võib kõikuda vihahoogude ja meeleheite vahel, väga suurtes diapasoonides.
Sõltuvuse puhul toimub ka tolerantsi suurenemine ehk algul head enesetunnet pakkunud tegevust on aja möödudes sama emotsiooni saamiseks vaja harrastada järjest rohkem ja järjest intensiivsemates variantides. Sõltuvuse korral saab inimene tihti ka aru, et asjad on korrast ära ja ta üritab oma käitumist muuta, n-ö tahtejõudu kokku võtta, aga tekivad tagasilangused ja sellega koos suureneb abitus ja lootusetusetunne.
Eelnev ei tähenda, et kui nutikasutuse puhul päris sõltuvusest rääkida ei saa, siis ei tasugi midagi muuta. Kui ennast või teisi mingi harjumus häirib, siis on muutus ikkagi vajalik. Häiriva nutikasutusega tegelemise – selle mõistlikumaks muutmise – teeb lihtsalt keeruliseks see, et nutiseadmeid on meil paljudeks tegevusteks vaja, nendest on päriselt ka kasu. Seega peab igasugune uute nutiharjumuste kujundamine olema targalt ja detailselt läbi mõeldud, ei saa kasutada põhimõtet, et alates homsest „ei võta tilkagi“.
• Kui suur probleem on nutisõltuvus?
Kuna minu juurde pöörduvad peamiselt täiskasvanud ja vahel ka vanemad gümnaasiumivanuses noorte teemadega, näen eelkõige nende muresid. Sõltuvust kurdetakse laste ja noorte puhul palju. Vanemate suure abitustunde puhul tuleb esmalt neile anda jõudu ja tekitada natukegi lootust, et asjad saavad pisikeste sammude haaval paremaks minna.
Täiskasvanud sõltuvusest või probleemsest nutikasutusest enda puhul naljalt ei räägi ja ekstra pigem ei pöördu, aga see kumab läbi paljudest muudest probleemidest. Inimene on depressioonis või näiteks koondatakse ja ta jääb koju – ja veedab üha rohkem aega nutiseadmes, sest see pakub võimalust ebameeldivatest emotsioonidest pääseda.
Sama lugu on suhtemuredega. Kui paarisuhtes on asjad halvasti, võib tekkida paras nõiaring. Suhe läheb kehvemaks, kui üks või mõlemad pooled veedavad palju aega nutiseadmetes, ning mida kehvem on suhe, seda rohkem on motivatsiooni sellele olukorrale mitte mõelda – mida saab taas väga „edukalt“ teha internetti sukeldudes.
• Millised mured nutisõltlastel peamiselt on?
Suur mure on see, kui olulised asjad jäävad tegemata. Sotsiaalmeedias kaob aeg märkamatult ja tööülesanded unuvad. Pere jaoks pole aega, kaasa kurdab. Uneprobleemid on väga sagedased – kui vahetult enne und olla nutiseadmes, ei tule uni nii kiiresti või on oluliselt pealispindsem. Ja kui uni on kehv, ollakse järgmisel päeval kergemini ärrituv ja kehvema keskendumisvõimega.
• Mida teeb nutiseade inimese ajuga?
Nutiseade ise ei tee ajuga midagi, küsimus on ikka selles, kuidas me seda kasutame. Kui me harjutame end nn kiirete dopamiini-mõnulaksudega, mida saab väikestest uudsetest infotükkidest, siis on väga raske just lastel – aga tegelikult ka suurtel – ümber harjuda head tunnet saama pikema aja jooksul. Klassikaline näide on raamatu lugemine, kus elamus tekib teksti süüvides, sõnade „maitset“ proovides, tegelastele kaasa elades. Selleks kõigeks tuleb võtta teadlikult aega ja seda kõike tuleb harjutada.
• Miks inimene muutub nutisõltlaseks? Mis on need peamised põhjused?
Esimene tegur on muidugi seadmete kättesaadavus. On väga lihtne leida kogu aeg natukegi uudsena tunduvat sisu. Isegi kui me mõistusega teame, et see pole oluline, see köidab tähelepanu. Loomupäraselt impulsiivsetel inimestel on tõenäosus probleemseks nutikasutuseks suurem ja muidugi ka neil, kellel on kehv meeleolu ja igasugused elumured, millele lisandub harjumus proovida nende eest põgeneda, mitte katsetada esmalt olukordade lahendamise võimalust.
• Kuidas ja mis moel oleks võimalik last-noort sellel teekonnal toetada, et nutisõltuvusest välja tulla?
See on väga pikk teema ja iga lapse, noore ja täiskasvanu harjumuste muutmine eeldab parajat „rätsepatööd“. Esmalt tuleb päriselt aru saada, miks keegi nutiseadmetesse ebamõistlikul moel kinni jääb. Lapsi peaks aga proovima vanematega koostööle saada, mitte neile lihtsalt käskude-keeldudega peale lendama.
Tuleb arutada koos, kuidas laps end nutiseadmes tunneb, mis on hästi ja mis jääb tegemata ning selgitada ka natuke seda, mida nutiseade teeb ajuga. Ja kui vanematel on vahel kange isu palju reegleid korraga kehtima saada, siis palju lollikindlam on proovida kasvõi ühte reeglit, milles kõik on ühel meelel ja mis kindlasti ka toimima hakkab.
• Milline on „mõistlik“ nutitarbimine?
Selline, kus nutitarbimine toetab üldist head toimetulekut, nii et laps või suur elab just sellist elu, mida ta päriselt tahab elada. Et olulised asjad saaksid tehtud, tervis oleks korras, läbisaamine kaasteelistega hea.
