Ragne Erimäe,
Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist
Põder on Eesti suurim imetaja ja temaga liikluses kokkupõrkel kaasnevad tõenäoliselt kõige suuremad varalised kahjud ning inimvigastuste tekkimise ja hukkumise oht on suurem kui teiste ulukite puhul.
Juba ainuüksi selle ohu vähendamiseks on väga oluline, et põtrade vaba liikumisvõrgustiku säilitamiseks oleks planeeritud piisavas mahus ja mõõtmetes rohevõrgustik ning rakendatud vajalikud meetmed selle kokkupuutekohtades inimese elu- ja liikumisaladega. Seejuures tuleb kindlasti arvestada, et põder on erinevate ulukiläbipääsude omaks võtmisel teistest ulukitest konservatiivsem.
Põder on oluline rohevõrgustiku mudelliik, kelle liikumisteede paiknemisega tuleb arvestada nii transpordi kui ka elamualade ja tööstusparkide arenduste planeerimisel. Kui rohekoridor ja sellele rajatud läbipääs on oma asukoha, mõõtmete ja ehituse poolest põdrale sobilik, kasutavad seda väga tõenäoliselt mitmed teised suurulukid nagu näiteks metskits ja karu, samuti erinevad väikeulukid.
Põdra olemasolu elupaigas on märk toimivast ökosüsteemist – ühest küljest on elupaik piisavalt suur, et põder seal hakkama saaks, teisalt jällegi on tagatud piisav ühendatus erinevate elupaiga osade vahel. Kui aga rohevõrgustiku ühendused katkevad või väheneb nende kvaliteet, tekib oht kahjustuste tekkeks – põdrad jäävad n-ö lõksu ega pääse enam vabalt liikuma ning pikas plaanis kohalik asurkond hääbub.
Teeohutuse parandamiseks kindlustatakse suuremad maanteed ja raudteetrassid ulukitaradega, mis takistavad ulukite sattumist liiklusesse. Isegi ilma füüsilise barjäärita võib suure liiklussagedusega maantee kujuneda põdrale ületamatuks takistuseks, sest tihedas autode voolus ei jõua ulukid ohutult teed ületada. Just lumikatte ajal võib suuremate maanteede kõrval näha ulukite jäljeradasid trassile lähenemas, kuid päris tee ääres on tehtud hüpe tagasi metsa poole.
Rohevõrgustiku toimivuse tagamiseks rajatakse ulukitele spetsiaalsed läbipääsud, mille kaudu on ohutu liikuda teisele poole teed. Ulukitarad aitavad põtru ja teisi ulukeid sellistesse läbipääsukohtadesse suunata – nii toimivad need mitte ainult takistava, vaid ka suunava elemendina. Kui aga läbipääsud puuduvad või põdrad neid erinevatel põhjustel omaks ei võta, hakkavad nad ulukitarast läbi tungima ja nende järel võivad samadest „aiaaukudest“ liikuda teele ka teised ulukid. Seetõttu tuleb tarastamist käsitleda alati koos läbipääsudega, mille rajamisel arvestatakse kohalike ulukite eelistusi ja ajaloolisi liikumisteid. Mida kõrgema kvaliteediga on ümbritsevad elupaigad, seda tihedamalt tuleb ka rajada erinevaid läbipääsusid.
Milliseid ulukipääsusid põdrad kasutavad? Laiemalt võib need jagada sama- ja eritasandilisteks, viimased omakorda üle- ja altpääsudeks. Samatasandilised läbipääsud on tuntud ka tarakatkestustena, mis võivad omakorda olla kombineeritud n-ö ulukifoori süsteemidega. Eestis on ulukituvastussüsteemidega tarakatkestused näiteks Tallinna-Tartu maanteel Kose-Võõbu lõigul, kus muutuva teabega infotahvlid annavad märku teele lähenevast ulukist. Paraku ei vähenda autojuhid enamasti ületuskohtadel kiirust või ei tee seda piisavalt, mistõttu võivad põdrad teeületusest loobuda või sõidukiga kokkupõrkel hukkuda.
Eritasandilised läbipääsud on küll kulukamad ja keerukama ehitusega, kuid need võimaldavad ulukitel ohutult teed ületada. Eestis on rajatud ja uuritud mitmeid ökodukte ehk rohesildu, mis on ka põtrade poolt kasutusele võetud ja üldiselt peetaksegi seda tüüpi läbipääsusid põdra seisukohalt sobivaimateks. Kui aga ökodukti sobitamine maastikku ei ole erinevatel põhjustel võimalik, tõstetakse tee tasapinda ning ulukid suunatakse teealusesse suurulukitunnelisse või kallasrajale.
Suured ulukite läbipääsud nagu ökoduktid ja suurulukite tunnelid ehitatakse kestma inimpõlvest kauem ning need toimivad edukalt vaid juhul, kui nende asukohad on eelnevalt põhjalike eeluuringutega valitud, ehitus ja mõõtmed vastavad sihtliikide vajadustele ja maastikule ning kui nende ümbruses hoitakse ja säilitatakse ka rohevõrgustikku.
Igaüks saab aidata kaasa, et kaardistada põtrade liikumisradasid ja elupaiku. Kui kohtad asulates või nende lähiümbruses põtra või leiad tema jälgi, saab sellest teada anda Loodusvaatluste nutirakenduses või PlutoF Go äpiga. Rohkem infot Loodusveebis.
Artikkel on avaldatud Keskkonnaagentuuri blogis.
