Lugu mehest, kellele öeldi, et teda ja tema tiiru pole kellelegi vaja

See pidi olema 2023. aastal, suurel kärpevõimaluste ja kokkuhoiu allikate otsimise ajal, kui keegi Kaitseliidu peastaabis märkas, et Rapla malevas on palgal laskeinstruktor. Mis mõttes? Igal pool mujal teevad selle töö ära kas väljaõppe instruktorid või relvurid, aga siin laskeinstruktor? Pole vaja! Niisugust kohta ei ole vaja! Ja seda lasketiiru pole ka vaja!

Endel Kaasiku, Kaiu lasketiiru hoidja ja arendaja, tuli Kaiu kolhoosi spordimetoodiku kohale 1. augustil 1975. See oli nii ammu, et mõnelegi võib tunduda, et Endel on põliselanike hulgast. Tol aastal ilmavalgust näinud lapsed tähistavad tänavu oma viiekümnendat sünnipäeva. Nii et muidugi põliselanik, ainult tähelepanelikul kuulamisel võib kõrv Endli kõnes tabada nüansse, mis viitavad Alutaguse murdele.
Keel on nagu isikutunnistus, seda ei saa maha salata. Endli sünnikodu asubki Ida-Virumaal, vahepealse halduskorralduse järgi Kohtla-Järve rajoonis, Sompas.
Endli sünni ajal rajoone muidugi veel ei olnud. Ka külanõukogusid ja kolhoose ei olnud. Ja üldse mitte midagi ei olnud – suur maailmasõda alles käis, venelased tungisid idast peale ja sakslased istusid kaitses.
Juulis 1944 õgvendasid sakslased venelaste survele järele andes rinnet, jättes maha Narva ja Ivangorodi sillapea Narva jõe idakaldal ning taganesid kuni Vaivara Sinimägedeni, kus ootasid uued kaitsepositsioonid ja keegi ei teadnud, millega see möll lõppeb.
Meie teame täna, et tegelikult olid sakslased leppinud kujunenud olukorraga ja valmistusid lõplikult Eestist lahkuma, aga sõjas olijad seda muidugi veel ei teadnud. Sinimäed jäid Sompast ainult neljakümne kilomeetri kaugusele ja kõike võis juhtuda…
Õnneks käis sõda Kaasiku perest kuidagi niimoodi üle, et raskemaid jälgi ei jäänud, kuid kõik sõjajärgsed raskused, nagu kolhooside loomine ja muu, tuli neilgi üle elada. Esimese klassi tegi väike Endel läbi Sompas ja jätkas siis Kukruse 7-klassilises mittetäielikus keskkoolis.
Selle lõpetamise järel viis poiss paberid Helme mehhaniseerimiskooli – mehhanisaatori elukutse oli tollal maapoiste hulgas populaarne. Ja populaarsed olid ka kõik mehelikud spordialad nagu maadlus, tõstmine, laskmine jne. Nii sai Endel laiapõhjalise, nagu tänapäeval öeldakse, ettevalmistuse edaspidiseks eluks.

Sõjavägi ja eneseotsingud
Selle järel tulid kolm kohustuslikku aastat teenistuses Nõukogude armees. Noorteaeg möödus Kaliningradi oblastis. Pärast seda oli nn härjaturg, kus vaadati, keda kuhu saata. Esimeste hulgas otsiti muusikamehi. Endel oli puhkpillimängu alustanud juba 1958. aastal Kukrusel, aga ei tihanud ennast muusikuks pidada, aga võib-olla võinuks.
Tagantjärele on ta arutanud, et kui oleks ennast tookord pakkunud, pääsenuks kindlasti mõnda orkestrisse ja… Kes teab, võib-olla oleks elu üldse teisiti läinud.
Puhkpilli asemel teatas Endel siiski, et on lõpetanud mehhaniseerimiskooli, ja kõik oligi kohe selge: lähed Riiga sõjaväeringkonna staabi autopataljoni remondiroodu. See oli niisugune pataljon, mis teenindas suurt hulka bussimoodi masinaid, kus olid kõrgete ohvitseride töökabinetid ning magamistoad.
Endel väga lähedalt nendega kokku ei puutunud, tema remontis automootoreid ja ega ta seda aega väga kahetsegi – Helme kool andis teoreetilise baasi, teenistus autoremondiroodus veel ka praktilise karastuse. Endel ütleb, et võis pimesi auto mootori juppideks võtta ning uuesti kokku panna.
Ainult laskmisega, millega oli tutvust teinud koduses Tammiku kolhoosis ja millest sai hiljem elutöö, remondiroodus tööde kõrval ei tegeldud. Kui ta siis ükskord jälle koju tagasi jõudis, ootasid sõbrad ja püssid ees. Paralleelselt sellega jätkus ka tõstmise harrastus. Olgu kohe öeldud, et tõstmisega tegeles Kaasiku 15 aastat ja lõpetas esimese järgu sportlasena. See oli aeg, mil Eesti tõstmine oli eriti kõrgel tasemel. „Siis olid siin tegijad ju Utsarid, Taltsid, Kured, Heinlaidid ja teised – kõik maailmaklassi mehed,” tuletab Endel täna meelde.
Küll sai aga sõjaväest tulles õige varsti selgeks, et seitsmeklassilise haridusega välja ei mängi. Kui pakuti võimalust Kehtnasse õppima minna, siis pikka mõtlemist polnud – sealt sai kesk-erihariduse ja põllumajandusökonomisti kutse. Lisaks sai ta õpingute kõrvalt tegelda lemmikharrastustega, oli nii tõstmises kui ka laskmises treeneriametis ning käis ka ise võistlemas.
Kooli lõpetamisel pakkusid toonane Kehtna spordijuht Ain Keskküla koos rajooni spordielu korraldaja Leili Kaasiga Endlile Kehtnasse korterit ja kehalise kasvatuse õpetaja kohta. Muidugi oli see ilus žest, aga Endel lükkas selle tagasi – süda kiskus koju.
Kodukandis oodati juba. Pakuti tööd Kohtla-Järve ALMAVÜ-s (täispikkuses lohiseva nimega organisatsioon Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Ühing). Lahtiseletatult tegeldi seal rohkem tehniliste spordialadega alates püssilaskmisest ja lõpetades langevarjuhüpetega, sinna vahele jäid igasugused autod, mootorrattad, purilennukid jne. Selle kõige juhtimist Endlile nüüd pakutigi. Öeldi: Kaasiku on spordimees, las hakkab ühingu esimeheks. Ja hakkaski. Ja korraldas spordielu ning käis ka ise võistlemas.
Kõik laabus kenasti, kuni 1975. aastal haigestus Endli poeg bronhiaalastmasse. 2,5-aastane laps oli Kosel ravil ja arstid ütlesid, et kui pere kusagile sisemaale ei koli, siis pole ravist abi – Kohtla-Järvel põlesid ümberringi tuhamäed ja mürgitasid õhku. Endlil tuli Rapla meelde, helistas Leili Kaasile, tolleaegsele spordiühingu Jõud rajoonikomitee esimehele, ja küsis, ega pole äkki mõnda vakantset võimalust. Ka Raplal oli Endel endiselt meeles ja vakants oli ka – Kaius vajati spordimetoodikut. Endli esimene tööpäev Kaius oli 1. augustil.

Elutöö
Sellest, nagu loo alguses arvutasime, on peagi 50 aastat täitumas. Mida kõike sellest ajast leida võib! Kaiu oli heal järjel kolhoos ja seega oli seal võimalusi rohkem kui paljudes teistes kohtades. Spordielu keskmeks oli kohalik lasketiir, mille oli projekteerinud ja ehitustöid juhtinud kolhoosi arhitekt Louis Ney – uhke prantsuse nimega Rakverest pärit sulaselge eesti mees, kellel olid nii metsavenna, soomepoisi kui ka Siberi vangilaagri kogemused-karastused. Kuuekümnendatel igale poole niisuguseid inimesi tööle ei võetud. Kaiu esimees Lembit Arro võttis ja andis mehele veel ka vabad käed.
Lasketiir oli nii projekteeritud, et lisaks sportlaskmisele sai seal veel maadelda, raskusi tõsta, lauatennist mängida, sünnipäevi, pulmi, matuseid ja muid kolhoosipidusid pidada. Ka spordimetoodiku nurgake oli loomulikult seal.
Lasketiiru idee algatajad olid Leino Vessart ja Arnold Rehtsalu ning algusest peale oli mõte seotud kahe suure kaiulase, vendade Vilbergide nimega.
Vennad Kristjan (1937. a maailmameister) ja Johannes olid Kaiust pärit legendaarsed laskesportlased, kes tõid Eestile kuhjaga kuulsust. Vilbergide pere elas mõisa moonakatemajas ja lapsed käisid Kaiu algkoolis. Alates 1975. aastast on Kaiu lasketiirus peetud vendade Vilbergide mälestusvõistlust.
Selle initsiaator oli Kaiust pärit Gunnar Luige, kes seitsmekümnendatel aastatel Raplas ALMAVÜ-d juhtis. Tema otsis Tallinnast üles Kristjani tütre ja sai sellelt kaks hõbekarikat, mille olid Johannes ja Kristjan võitnud. Nendest said mälestusvõistluse igavesti rändavad auhinnad.
Esimese, 1. juulil 1975 läbi viidud Vilbergide auhinnavõistluse (mälestusest ei saanud rääkida, sest Johannes elas 1981. aastani) korraldamisega Endel Kaasiku veel ei tegelenud, aga kohal oli ta küll, võistlejana ja natuke nagu maakuulajana ka. Kaiu kolhoosi ametiühingukomitee esimees Ain Täpsi oli tal juba külas käinud ja oma pakkumise esitanud. Nüüd oli hea võimalus olud kohapeal üle vaadata.
Siit edasi on Endel Kaasiku olnud peaaegu täielikult (mõni protsent jääb perele ka) Kaiu lasketiirule pühendunud ja annab mõista, et ei kahetse midagi. Isegi mitte neid päevi, mis pole just päikesepaistelised ja lootusrikkad olnud. Elus tuleb ju ikka igasuguseid hetki ette. Ka selliseid, kus tundub, et kõik variseb kokku. Kohe reaalselt varisebki. Täpselt nii oligi üheksakümnendate keskel. Kolhoosi aeg oli otsa saanud, jätkamise kohustuse võttis üle osaühing ja tegi mis suutis. Aga kõike, mida vaja, ei suutnud ega pidanudki suutma.
Endel Kaasiku meenutab: „Kui osaühingu esimees Tiit Tammsaar Riigikokku läks, siis käisin talle rääkimas, et tiir hakkab vägisi sisse kukkuma, et mina üksinda ei jõua siin midagi ära teha.”
Tammsaar lubas aidata. Ja aitaski – kaitseministeerium eraldas Kaiu lasketiiru renoveerimiseks miljon krooni. Kes võis olla see helde kaitseminister, kas mitte Andrus Öövel?
Endel Kaasiku jätkab: „Kui me sellest kuulsime, siis istusime Liivi Ermiga kohe maha ja panime kirja kõik, mida siin näha tahtsime. Meie soovid läksid edasi Valtu Projekti Tõnis Kurisoo kätte ja 1999. aastal lõi Paide MEK kopa maasse. Meile ehitati kaks tiiru juurde. Üks probleem jäi siiski veel: kaevik oli samuti sisse kukkunud. Tahtsime ka selle taastada, kuid Kurisoo laitis plaani maha. Ütles, et see läheb umbes 200 000 maksma ja kukub siis jälle sisse. Paigutage see raha parem seadmetesse.” Kaasiku ja Erm võtsid tarka meest kuulda.
Paar aastat ei saanud võistlusi korraldada, kuna kaevikut polnud ja märklaudu ei saanud vahetada. Ka Vilbergide võistlust ei tehtud. Endel ütleb, et ei tahtnud sellega kuhugi mujale minna ja ega olnudki selliseid korralikke tiire, mis sobinuks. Kui, siis ainult Pärnus ja Viljandis.
Endel Kaasiku meenutab: „Mul olid Soomes suured tutvused. Ükskord helistas sealne veteranide pealik, et kuule, meil siin lõhutakse vana 60 kohaga tiiru ja lehevahetajad on üle. Kas sa neid endale ei taha? Olin kohe püsti: miks ma siis ei taha, jumaluke!”
Järgmisel päeval võeti Kaitseliidu Rapla malevast buss ja põrutati koos tagalaülemaga Soome.
Endel Kaasiku: „Tõime sealt 15 komplekti märklehe vahetajaid ja ostsime ka märklehti – siin neid ei tehta – ning asi läks kohe uuesti käima. Olin ise varustatud ja jätkus ka teistele jagamiseks.”
Igasuguse arendamisega on nii, et see on lõputu tegevus. Tiiru nüüdisajastamiseks ja võistluste taseme tõstmiseks oli vaja juba elektroonilisi märklaudu (komplekt: märklaud pluss arvuti). Pöörduti olümpiakomitee poole. Toonane president Urmas Sõõrumaa ütles, et saatke kiri, vaatame. Saadeti kiri. Vastust ei tulnud. Endel sai Sõõrumaaga juhuslikult kokku ja küsis kirja kohta. Sõõrumaa lubas uurida, mis sellest sai. Uurib tänaseni.
Siis tehti kiri Rapla maleva liikmele riigikogulasele Renee Kokale: meil on vaja elektroonilisi märklaudu, Tammsaar aitas meid omal ajal, kas sina ka saaksid aidata? Ei läinud pikalt, kui arvutiekraanile ilmus kiri: teile on eraldatud 10 000 eurot. Sellega olid märklauad olemas, aga veel oli vaja ka arvuteid. Aitas Tarmo Tammus Kaitseliidust.
Endel ütleb: „Täna oleks elektroonilisi märklaudu vaja veel ka 25 m tiiru. Tegelen sellega praegu.”

Taheti kohe päeva pealt maha võtta
Endel Kaasiku: „Selle mahavõtmisega oli niimoodi, et nad tahtsid mind juba 2024. aasta alguses minema peksta. Rapla maleva pealik major Jürgenson võitles minu eest. No palgalt võeti muidugi Kaitseliidu peastaabi personaliosakonna ülema major Andres Pehme nõudmisel kohe maha – mul oli paaril aastal päris korralik palk olnud, muidu töötasin poolmuidu.
Lõpuks kauples Indrek Jürgenson nii palju, et lubati aasta lõpuni käsunduslepinguga töötada. Punkt pandi selle aasta 25. jaanuaril. Ma ei hakanud punnitama ka, ütlesin, et las olla. Pealegi korraldas Kaitseliit mulle ilusa ärasaatmise. Villu Õuna initsiatiivil kingiti veel mõõk ka ja puha.”
Tiiruga oli nii, et kui uus maja valmis sai, oli see paar-kolm aastat kaitseministeeriumi halduses, siis äkki avastati, et oot-oot, meilt ei käi Kaius keegi laskmas, aga kulusid peame maksma. Tiir sokutati siis Kaitseliidu Rapla malevale.
Endel Kaasiku ütleb, et päris õige jutt see muidugi ei olnud – „ah, nad ei tea seal isegi täpselt” –, Scoutspataljon ju käis Paldiskist Kaius treeninglaagris. Praegu haldab tiiru Rapla malev. Suurt kulu sellega ei kaasne, ainult küte ja elekter, hoone on kasutuses ju läbi aasta.
Endel Kaasiku: „Rääkisin Kaitseliidu peastaabi ülema kolonel Eero Reboga, kuidas saab olla, et siin on niisugune igati töökorras objekt ja jääb äkki hooldamata. Rebo vastas, et seda kompleksi pole kellelegi vaja. Sõitke Paidesse, seal on õue ehitatud 300 m tiir, laske palju kulub. Ma ütlesin, et kas sa, mees, üldse mõtled ka: võtan lapsed auto peale, õhupüssid ka ja viin nad Paidesse? Tema aga kordab muudkui: seda tiiru siin ei ole kellelegi vaja, meil ei olegi niisugust tiirus laskmist enam vaja, on ainult õppused.”

On siis vaja või ei ole?
Eelkõige on seda tiiru, siinseid treenimisvõimalusi vaja järelkasvule. Kaiu tiirus käivad mitme kooli sportlased. Nüüdsest muide ka Järva maakonda kolinud Käru koolist. Endel Kaasiku ütleb, et siin vahet ei tehta, võetakse vastu kõik, kellel tõeline huvi. Veel ütleb ta, et laskmine on ala, millega tuleb tegelema hakata noorelt, siis tulevad oskused ja harjumused. Neljakümneaastasest „taadikesest” laskjat enam ei tee.
Veel ütleb ta, et lasketiirus kahtlejaid on varemgi olnud. Sellepärast asutas ta 1992. aastal Kaiu Laskurklubi, mis aitab kehvadel aegadel nina vee peal hoida. Klubis on praegu 51 liiget. Ühe osa neist moodustavad sportlased. Teise osa inimesed, kes on muretsenud endale isikliku relva. Neil on vaja teatud perioodilisusega käia tõestamas, et nad oskavad oma relvaga ümber käia. Et tõestamisega hakkama saada, tuleb harjutada. Kaius on selleks head võimalused.
See on ajakirjanike meelisküsimus, et mis tunne oli, kui ordeni said, või mis tunne oli, kui kinga anti?
Endel ei võta mõtlemisaega, vastab kohe: „Mina ei põe. Õnneks võttis tütar Kristel tiiru eest hoolitsemise ametliku poole üle. Eks mul ole vanust ka juba, kuigi ise väga veel ei tunne. Tegelen heal meelel lastega ja käin ka ise võistlemas. Praegu valmistume Marek Multramiga Taani sõiduks. Ees on iga-aastased Põhjamaade meistrivõistlused veteranidele.”
Endel Kaasiku on seni kõik selle seeria võistlused kaasa teinud, pole ühtegi vahele jätnud ega kavatse niipeagi jätta. Vaat nii!