Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe Heiki Hepneri kõne pidulikul galal „Raplamaa tänab”

Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimehe Heiki Hepneri kõne pidulikul galal „Raplamaa tänab” 20. veebruaril

Kallid Raplamaa inimesed, daamid ja härrad

Nelja päeva pärast tähistame meie riigi 107. sünnipäeva. Ikka ja jälle tõdeme, et vaba Eesti riik on ime. On tõesti ime. Aga see ime, või kui soovite kingitus, ei ole tulnud iseenesest. Eesti riik ei tekkinud tühjale kohale. See ei olnud juhus. Fatalistlik mõtlemine juhusest on erakordselt ohtlik. Kui poleks olnud esimest laulupidu, poleks ka tänavust, juba kahekümne kaheksandat. Kui poleks olnud edukat Vabadussõda, poleks olnud ka taasiseseisvumist. President Lennart Meri on ütelnud: „Eesti riik ei ole kellegi kingitus. Eesti riik on Eesti rahva vaba tahe.“ Ma laiendaks presidendi mõtet ja lisaks: „Eesti riik on meie ühine pingutus.“
Meie riigi vabaduse eest on verd valatud Vabadussõja algusest kuni tänase päevani. Seda on teinud meie enda isad ja emad, pojad ja tütred, aga ka meie sõbrad, meiega samu väärtusi jagavad liitlased.
Pidupäeva eelõhtul ei saa me jätta rääkimata kurjuse impeeriumist, mis laiutab teisel pool Peipsit. Kolm aastat tagasi täpselt 24. veebruaril alustas Venemaa surma ja hävingu külvamist kogu Ukrainas. Selle mäletamine on lakmuspaberiks meie vabadusele. Ukraina toetamine täna väga keerulises sõjalises ja ülemailmses julgeolekupoliitilises olukorras on meie enda vabaduse hoidmine.
Me näeme, et Venemaa, kurjuse impeeriumi kõrval olles, ei ole vaba riik sugugi iseenesest mõistetav. Eesti rahva jaoks väga pimedal ajal, pärast teist maailmasõda kirjutas Oskar Loorits, et meie saatus on siiski meis endis, aga mitte pimedas juhuses. Me peame investeerima oma riigi kaitsesse täpselt nii palju, kui seda nõuab vabaduse hoidmine. Ja mitte sentigi vähem ja mitte sekunditki hiljem.

Hea rahvas

Me kõik teame, et enne koitu on kõige pimedam. Aga me teame ka, et koos koiduga võidab valgus pimeduse.
Talv on lõpusirgel. Uus kevad on tulemas. Uus külviaeg on algamas. Kas meie tööriistad on valmis? Kas me oleme eelmisest aastaringist õppinud? See küsimus on meile kõigile.
Meil ei ole paremat Kehtna, Kohila, Märjamaa, Rapla valda kui see, mis meil täna on. Aga eelpool öeldu ei tähenda, et homme ei võiks või ei saaks parem olla. Meil ei ole õigus ütelda las minna ja lüüa käega.
Peapiiskop Urmas Viilma ütles viimaste jõulude tähistamisel Rapla kirikus, et me oleme valguse, mitte pimeduse lapsed.
Me ei tohi jääda pealtvaatajaks, kui poliitikas asju aetakse. Kui me ei löö kaasa, siis muutume subjektist objektiks, mille üle otsustavad teised.
Mis on üks maakond ja mida ta võiks olla? Kuhu Raplamaa kuulub? Vaadates kaarti, saab igaüks aru, et Raplamaa asub Tallinn-Pärnu arenguteljel. Siin asuvad meie tugevused ja võimalused, siin varitsevad meie nõrkused ja ohud.
Raplamaa, nii nagu terve Eesti, ei saa kunagi lõplikult valmist. Just selles lõputus protsessis on ruumilisel planeerimisel erakordne tähtsus. Läbi ruumilise planeerimise lepib kogukond kokku, mis teeb elu paremaks ja kogukonna tugevamaks, mis maandab riske ja väldib ohtude realiseerumist ning mitte kellelgi ei ole õigust seda kokkulepet ignoreerida.
Ma ei hakka varjama, et pidupäeval jagub ka muremõtteid – jätkuvalt kasvav bürokraatia, arusaamatu jäätmereformi plaan, üle võlli rohepööre, mõistetamatu hariduslepe, lombakas regionaalpoliitika.
Ma keskendun õige lühidalt ainult regionaalpoliitikale. Keskvalitsusel on valmimas plaan Eesti jagamiseks uuteks regioonideks. Saab neid olema neli või kuus, polegi nii oluline, sest tegemist on asendustegevusega meie maakondade üle. Hea koostöö ei sünni kunagi sunniga, vaid ainult mõlema osapoole hea tahte tulemusena. Selleks ei ole vaja uusi regioone, ega arenguleppeid. See, mis on hea Kundas ja Mõisakülas, on hea ka Värskas ja Pürksis. Märksõnaks on siin mõistlik regionaalpoliitika, mis ei sea eesmärgiks, et kõik omavalitsused oleksid võrdsed ja vaesed, vaid keskendub lahendustele, et kõik omavalitsused tuleksid toime neile pandud ootuste ja kohustustega.
Eelmise aasta teises pooles avalikustatud Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskooli likvideerimisplaan on näide – üks paljudest -, kus regionaalpoliitikast pole lõhnagi ja kuidas tegu käib penikoormasammudega mõttest ees.
See kõik ei tähenda, et meid peaks valdama lootusetusetunne, et me peaksime laskma käed rippu ja võtma vaikides nurgas seistes vastu kõik selle, mis meile pakutakse. Loomulikult ei tähenda see ka mürglit ja üksteise jalge alla tallamist. See tähendab tööd, kokkuhoidmist, vajadusel viisakalt eriarvamusele jäämist ja sellest selgelt teada andmist. See kõik tähendab Raplamaa endaga kaasas kandmist, Raplamaa nimel pingutamist ja kodukandi meeles pidamist.
Õige varsti hakkame tänama oma töö, saavutuste ja hoiakutega silmapaistnud kaasmaakondlasi. Õnnitlen kõiki tunnustatuid ja olen tänulikud kõigile, kes meie maakonna ja riigi hea käekäigu eest on seisnud. Kogu Raplamaa ütleb teile aitäh!
Minu tänusõnad kuuluvad ka kõigile teile, kes te aitasite kaasrahastada eelmise aasta maakonna laulu- ja tantsupidu. Ma olen tänulik meie kaunite kodude hoidjatele, meie ettevõtjatele, vabaühendustele, kõigile koostööpartneritele, kultuuriveduritele, igale Raplamaale jõus või nõus kaasa elavale inimesele. Teis kõigis on haldja vaimu ja rabamänni sitkust. Teie kõigiga koos oleme oma valdasid, oma maakonda ja oma armast riiki hoidnud ning kasvatanud!
Õnnitlen teid kõiki Eesti Vabariigi 107. sünnipäeva puhul.
Elagu Eesti!
Elagu Raplamaa!