Ma olen probleemi ees. Ei tea, millest alustada ja kuhu fookus seada – Jaak Kadarik on sedavõrd mitmekihiline mees. Tema puhul ei tea kunagi päris täpselt, kes ta mingil hetkel on. Kas see, millest ta räägib, mida teeb, ongi tema ise või on see mänguline pealispind, mille all on hoopis teine maailm, mille juurde võõraid ei lasta? Sellepärast on mõistlik pakkuda talle endale võimalus rääkida ja lisada vaid mõned hädapärased kommentaarid.
On kevadiselt soe märtsipäev, kui me fotograafiga Jaak Kadarikule külla läheme. Toas teda ei ole, meid juhatatakse kõrvalhoonesse, kuhu Jaagu isa Avo Kadarik aastate eest sisustas vaatesaali amatöörfilmi huvilistele. Isa Avo oli aktiivne filmiamatöör, kes oma 16mm filmikaameraga toonast elu jäädvustas.
Meid juhitakse sujuvalt teisele korrusele, kust kogu ateljee on nagu peo peal. Jaak vabandab, et ajutiselt on ruum üleliigsete asjadega asustatud, sest elumajas käib remont, kuid ühel päeval, usub peremees, on siin taas ateljee hõng.
