Kolmandat korda jagasid Naiste Ööde Filmifestivali korraldajad programmi ka Märjamaaga. Pühapäeval, 9. märtsil oli siinses kinos raamatuesitlus ning võimalus vaadata kaht filmi. Nagu festivali eestvedaja Katrin Klaebo sündmuse eel intervjuus märkis, pole Märjamaal seni väga arvukalt publikut olnud, aga siin on hea kinosaal ja korraldajad tahavad festivali võimalusi laiema publikuga jagada.
Üle 20 inimese kutsus saali mängufilm “Rootsi torpeedo”. Mõniteist vaatajat oli saalis, kui linastus dokumentaalfilm “Täiuslik tugi”. Sama palju oli kuulajaid ka Lilli Luugi raamatu esitlusel.
Autor kirjanikunimega Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal ja on seejärel pälvinud mitmeid tunnustusi. Ta hakkas rohkem kirjutama pärast 40. eluaastat ja on rahul, et tuli avalikkuse ette enda jaoks õigel ajal. „Kui tunned, et tekst on valmis, siis mingist hetkest tahad oma loomingule tagasipeegeldust“ – nii põhjendas ta oma novelli “Auk” saatmist ajakirjale Looming.
Loo avaldamine seal olnud üks ta elu tipphetki. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst “Kolhoosi miss”. 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli “Mäed” eest.
Oma esimese romaani “Minu venna keha”(2022) eest sai autor ajalooliste romaanide võistlusel III koha ja pälvis ka aasta kirjaniku tiitli.
2024. aastal valminud “Ööema” on Luugi teine romaan. Seda on nimetatud raba-, mälu-, metsavenna- ja ka korduste romaaniks, mis viib lugeja rännakule nii ajas, looduses kui ka inimeste hinges. “Ööema” on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.
Luuk rääkis, et lugejad võtsid “Ööema” ruttu omaks: “Ilmselt on selles midagi, mis neid puudutab.” Kirjanikku on saatnud oma lapsepõlves ja ka hiljem kuuldud lugude katked. Ta on kogenud, et inimesele tuleb valusate lugude jagamiseks aega anda – nii sellele, kes tahab meelsasti rääkida, aga ka neile, kes on suletumad.
Ta on kogenud, et pärast “Minu venna keha” ilmumist jagati oma lugusid meelsamini. “Kui keegi on midagi ära rääkinud, tulevad järgmised inimesed valusate teemadega paremini kaasa. Sõlmes asjade kirjutamine aitab neid puntrast lahti siduda,” kommenteeris autor.
Luugil on ajaloo- ja kunstiajaloo haridus, mis tema sõnul on andnud taustade uurimisel allikakriitilise vaate. “Ööema” põhineb küll autori lapsepõlves kuuldud lugudel, aga see pole ajalooline või ühe perekonna dokumentaalne lugu, vaid on mitmest loost kokku põimitud.
Raamatu pealkirjaks on ööema kujund. Ööema on rahvapärimuses tegelane, kes rikub ööune. Ööema nagu äratab meid, et julgeksime vaadata valusate asjade peale – koledustele otsa vaadates saab nendega tegeleda.
Tagasipeegeldust otsides loeb kirjanik läbi oma teoste kohta ilmunud kriitika. “Tahan teada, kuidas raamatul läheb. Kas lugedes on leitud samad asjad, mis mulle kui autorile on olulised. On huvitav, kuidas eri põlvkonnad sama raamatut loevad,” rääkis Luuk.
Kohtumistel küsitakse alati, mis on käsil. Sügiseks peab Lilli Luugil valmima lühiproosa kogumik.
