Mihhail Kõlvart, Eesti Keskerakonna esimees
Uus loodav valitsus on Eesti 200 juhi Kristina Kallase sõnul jätkuvalt valmis tegema ebapopulaarseid otsuseid ning muuhulgas on arutelulaual ka pensionide indekseerimise lõpetamine senisel kujul.
Kuigi peaminister Kristen Michal tormas oma koalitsioonikaaslase mõtteid ümber lükkama ja kinnitab, et olemasolevat süsteemi ei muudeta, oleme ka varem lugenud Reformierakonna huultelt, kuidas maksud ei tõuse, ning end seejärel enneolematult maksufestivalilt leidnud. Juba pensionikärpimise teema arutelulauale tõstmine annab põhjust valvsuseks.
Indekseerimine säilitab ostujõu
Esiteks rõhutan üle, et pensionide „kasv“ indekseerimise tõttu ei ole tegelikult kasv, vaid üldjoontes ikkagi pensionide ostujõu säilitamine. Indekseerimise lõpetamine oleks aga sisuliselt pensionide kärpimine, sest tulevikus saaks pensioni eest osta vähem kui minevikus. Indekseerimine on parim moodus, kuidas pensionid saavad püsida ühtses rütmis muu majandusega, ilma et keegi peaks neid iga mõne kuu tagant eraldi otsusega korrigeerima.
Kui pensionid „liiga kiiresti kasvavad“, nagu väidab Kristina Kallas – “Esimese stuudio” intervjuus võttis ta koguni kritiseerida Keskerakonna tehtud erakorralisi pensionitõuse -, siis tegelikult on see järjekordne märk sellest, et meie inflatsioon ehk lihtsustatult öeldes hinnatõus on liiga kiire ning tegeleda tuleks hoopis nende põhjustega.
Oleme Keskerakonnaga pidevalt ja mitu aastat juhtinud väsimatult valitsuse tähelepanu sellele, kuidas maksutõusud ja erinevad ideoloogilised piirangud kasvõi energiatootmises meie ettevõtlust kägistavad ning ka hindasid tõstavad. Ma ei hakka seda kõike üle kordama, aga just majanduse tervis on see, millest peab riigi rahaliste probleemide lahendamist alustama. Kõik muud raha ümberjagamised on lihtsalt asendustegevused, mis ühtki probleemi ei lahenda, küll aga tekitavad neid juurde.
See, kas mingi rahastussüsteem on lõpuks jätkusuutlik või mitte, sõltub lõpuks ikkagi sellest, kas riigil on raha, mida jagada, või mitte. Ja see sõltub otseselt Eesti ettevõtluse käekäigust.
Ühiskondlik ärevus tõuseb
Täiesti eraldi tähelepanu väärib see kommunikatsioonistiil, mida on harrastanud nii Kaja Kallase kui ka Kristen Michali valitsused. Ühiskondlikku debatti etendatakse sellega, et pidevalt pillatakse rahva ette erinevaid ideid ja uitmõtteid tulevastest võimalikest koormistest ning piirangutest. Ja siis hakatakse nende üle omavahel koalitsioonis vaidlema. Selliselt üritatakse jätta muljet, justkui rahvaga arutletakse ning rahvast kaasatakse jooksvalt oma otsustesse ja aruteludesse.
Aga see mulje ei vasta ju tõele, sest rahva arvamus nende otsuste kujunemise juures lõpuks mingit rolli ei mängi. Küll aga kasvatatakse sellise läbimõtlemata kommunikatsiooniga hoopis ühiskonna üldist ärevust – iga ühiskonnaliige ettevõtjast pensionärini on kuulnud erinevaid mõtteid sellest, kuidas valitsus kaalub tema elu keerukamaks muuta. Sõltumata sellest, millised saavad olema mitme kuu pärast tegelikud otsused, on kõik Eesti inimesed pidanud tundma pidevat hirmu, et otsus tehakse just nende kahjuks.
Ja see hirm on vähemalt sama määrav tegur majanduslanguse tekkimises kui need tegelikud otsused, mis lõpuks tehti. Nii tootjad kui ka tarbijad on ju tõmbunud kookonisse ega julge teha pikemaajalisi plaane just selle ebaselguse ja ärevuse tõttu. Sest inimeste ja ettevõtete jaoks pole need lihtsalt numbrid tabelis, vaid nende jaoks on küsimus tänases ja homses toimetulekus.
Kindlustunde loomine on pidev protsess
Ühiskonna turvatunne saab alguse sellest, et meil on midagi kindlat. Et meie seadused kehtivad ja et meie ühiskonna kõige nõrgemad on igas olukorras hoitud. Praegune valitsus on lammutanud mõlemaid eelduseid. Ning siin pole asi selles, et valitsus on sunnitud tegema ebapopulaarseid otsuseid. Valusaid otsuseid on valitsused pidanud tegema ka varem ja rahvas on olnud väga mõistev, kui on olnud selge, et nende otsustega lahendatakse mõni probleem.
Kindlasti ei ole põhjendatud praegune olukord, kus valed otsused põhjustavad järjest uusi kahjusid ning nõuavad järjest uuemaid ja järjest valusamaid otsuseid, et eelmiste otsuste mõjudega toime tulla. Me ei ole täna kogu regiooni haaranud majanduskriisis nagu 16 aastat tagasi, vaid Eesti majandusprobleemid on otseselt põhjustatud Reformierakonna viimaste valitsuste poliitikast.
Uus valitsus, mis astub ametisse ebaseaduslikult, Riigikogult mandaati küsimata, ning jätkab senist hirmutamistaktikat, ei kasvata ühiskonnas turvatunnet. Ilma turvatundeta ei kosu ka majandus ning valitsus vajab selle poliitika elushoidmiseks järjest uusi ohvreid Eesti inimestelt. Me ei luba tuua valitsuse mõttelaiskuse ohvrialtarile ühiskonna kõige nõrgemaid, sealhulgas pensionäre! Lubamatu on nii nende toimetuleku halvendamine kui ka sellega ähvardamine.
