Olavi Pai ütleb end olevat mägieestlase, sest kasvanud ja koolis käinud on ta Haanja kõrgustiku lõunapiiril Missos. Muide, enne eelmist haldusreformi oli Misso vald ainuke Eestis, millel oli maismaapiir kahe välisriigiga: Venemaa ja Lätiga. Nii et igati tähelepanuväärne koht sündimiseks.
Isegi praegu, pärast haldusreformi, mis Misso valla justkui kustutas, pole paik oma tähtsust kaotanud. Kas või näiteks seeläbi, et seal asub Paide hästi hoitud suvekodu, mis asub endises metskonna majas – pereisa oli pikka aega kohalik metsaülem. Peres oli neli last, nüüd on igal oma lapsed ning peale selle veel ka lapselapsed. Kui vahel kõik korraga sünnikoju kokku tulevad, saab neist oma kolmekümneliikmeline kollektiiv. Lapsi, lapselapsi ja lapselapselapsi ootab ees pereema, kel tänaseks 91 aastat turjal. Uhke ju.
Olavi ütleb, et suviti ongi nad enamuse aega Missos. Kuigi ka Raplas on kodu ja aiamaa hooldada ja siingi on oma võlud, aga Missos on lapsepõlvemaa. Sealt läks ta Tartusse, kust sai psühholoogi kutse, ja siis kolmeaastane lähetus esimesele töökohale.
Kolmeaastane kohustuslik suunamine tõi Olavi Pai Rapla KEKi. Esimene ametinimetus oli pikk ja lohisev: töö teadusliku korraldamise vaneminsener. Vaat missugune psühholoogi ettevalmistusega inimese ametikoht oli välja mõeldud! Aga me ei hakka siinkohal sügavamale kaevuma, et mis, kuidas ja miks – see pole tänase jutu teema.
Tegelikult ei armasta Olavi Pai üldse endast rääkida. Ütleb: „Räägime parem malest, see on palju huvitavam. Mina olen tavaline kodanik, minust ei leia midagi erilist.”
Räägime siis parem malest
Male vastu on ta poisikesepõlvest peale huvi tundnud. Ei teagi, kust see õieti tuli. Isa mängis kodus asjaarmastaja tasemel heade tuttavatega. Kord, kui isal ja onul jälle partii käsil oli, ütelnud Olavi isale ühe käigu ette, mis üllatas oma ratsionaalsusega kahte vanemat mängijat. Praegu ütleb Olavi, et ta ei tea, kus see äkki tuli. Malendeid ta muidugi tundis ja käike oskas ka, aga maleteooriast oli vaid väga ähmane ettekujutus.
Siit edasi algas kõigile iseõppijatele hästi tuttav katseta ja eksi. Olavi esimene abiline oli Paul Kerese ja Iivo Nei kokku pandud „Maleaabits”. Selle järel tulid ka teised head raamatud, kust maletarkust ammutada. Olgu vahemärkusena lisatud, et praegu on Pai isiklikus raamatukogus sadakond maleteadust käsitlevat teost ja nii umbes viisteist neist on eestikeelsed.
Iseõppimisest oli niipalju kasu, et kui ta kord ülikooliõpingutega alustades ülikoolis esimesel turniiril mängis, täitis kohe ka esimese järgu. Seega võis ta ise algusega igati rahul olla.
Male on tutvusringi laiendanud ja ka leiva lauale toonud
Olavi Pai puhul võib naljaga pooleks niimoodi öelda küll. Kui ta 1979. aastal Raplasse jõudes kohe ka esimesel turniiril Rapla rajooni meistri tiitli sai, avaldas see muidugi muljet. Teiste hulgas ka tollasele Rapla maleseltsi juhile Endel Maltsarile.
Maltsar oli mõjukas parteitegelane, kelle ülesanne oli hoida rajooni majandust õigetel rööbastel ja tegelda kaadriküsimustega ehk täpsemalt nomenklatuuri mehitamisega. Nõukogude ajal nimetati nomenklatuuriks juhtivaid ja strateegilisi ametikohti riigiasutustes ja parteis, millele määratud inimesed pidi kinnitama partei.
No ja siis juhtus, et Rapla hoiukassa kauaaegne juhataja – võiks öelda, et igas mõttes tõeline Grand Old Lady – Helgi Parvelo otsustas pensionile minna. Talle oli asetäitjat vaja. Maltsar vist väga pikalt ei mõelnudki, vaid kutsus Olavi Pai välja ja teatas: „Me paneme su hoiukassa juhatajaks.”
Kui Olavi püüdis seletada, et ta ei tea sellest hoiusüsteemist mitte kõige vähematki, et tal pole isegi hoiuraamatut, sedastas Maltsar vastuvaidlamist mitte kannataval toonil: „See pole takistus – sul on kõrgharidus ja malet oskad ka mängida, küll sa hakkama saad.”
Rahvatarkus ütleb, et annab Jumal ameti, annab ka tarkuse. Tol ajal võis niimoodi küll mõelda, kuid kõvasti öelda ei sobinud. Ometi just nii oligi – kahel esimesel päeval vehkles mees nagu tumm leilis ja kolmandal päeval andis juba allkirju ning võttis vastutust.
Mõne aja möödudes käis Siim Kallas, NSV Liidu Riikliku Hoiukassade Eesti Vabariigi Peavalitsuse juhataja, isiklikult uut töötajat kohale kinnitamas ja ühtlasi ka Rapla kontorit vaatamas. Helgi Parvelo ajast oli nurka jäänud üleliidulise sotsvõistluse võitja punalipp. Kallas tunnistas seda ja ütles: „Pai, see on villasest riidest, sinna võivad koid sisse tulla.” Lause, mida võis mitut pidi võtta.
Aga sellega oli Olavi Pai finantssüsteemi vastu võetud ja sinna ta jäigi. Kui hoiukassa muudeti 1987. aastal hoiupangaks, sai uueks ametinimetuseks Eesti Hoiupanga Rapla osakonna juhataja. Alluvaid oli nii kolmekümne ringis. Kui maakonna 1992. aasta telefoniraamatut uskuda, olid Rapla osakonnal filiaalid Hageris, Järvakandis, Kehtnas, Kivi-Vigalas, Kohilas, Märjamaal, Tammel, Valgus ja Vana-Vigalas. Olavi Pai mäletab, et alevites olid omaette kontorid, mujal istusid hoiupanga agendid sidejaoskondades. 1992. aastal oli Raplas lisaks veel kaks konkureerivat panka: Rapla Maapank ja Tartu Kommertspanga Rapla pank – jõukalt elati.
1993. aasta reorganiseerimise käigus ühendati väiksemad kontorid regioonideks. Rapla läks Lääne regiooni ja Harri Õunapuu toodi seda juhtima. Olavi Paist sai viieks aastaks panga sisekontrolli juht.
1998. aastal võttis Hansapank Hoiupanga üle. Teravkeeled lõõpisid, et Hansast saadi nimi, pank võeti Hoiupangast. Olavi Pai läks linna tööle.
Me pidime ju tegelikult ainult malest rääkima
1986. aastal suunati Endel Maltsar põllumajandusse ja tehti Mahtra sovhoosi direktoriks. Ühiskondlikuks tööks jäi nüüd vähem aega ja mees pidi rajooni malejuhi kohustused maha panema. Olavi Pai oli ennast maletaja ja korraldajana juba mitmel korral tõestanud. Nii et pikka kõhklemist Endlil ilmselt ei olnud, kui ta Rapla maleseltsi Olavi Pai hoole alla usaldas.
1998. aastal asutati seltsi asemele kõiki Eesti Vabariigi seadusi järgides Rapla maleklubi, juhiks jäi loomulikult Olavi Pai. Juhatusse kuulusid veel Aarne Aulis ja Endel Maltsar, kumbagi neist enam ei ole.
Rapla maleelu on olnud läbi aja aktiivne ja väljapoole suunatud. Selles mõttes, et siin on korraldatud ja korraldatakse suuri turniire, kuhu oodatakse ka väljastpoolt osalejaid. Olavi Pai nimetab turniire, mis kogu Eestis kuulsad: eelmisel aastal viidi Kohilas juba 48. korda läbi Aleksander Hammeri (kunagise Kohila paberivabriku direktori) mälestusturniiri ja Paul Kerese mälestusturniiri on korraldatud 34 korda.
22 korda kohtus Rapla malerahvas Eesti Kirjameeste maleklubiga Hõbelusika turniiridel. Hõbelusika korraldamise initsiaator oli Rapla klubi liige kirjanik Andres Ehin. Olavi ohkab ja loetleb, kelle kõigiga ta seal mänginud on. Näiteks vendade Tuulikutega, Raul Rebasega, vana ja noore Jüri Järvetiga… See loetelu võiks veel väga kaua kesta.
Üheksakümnendatel aastatel suhtles Rapla klubi aktiivselt Soome Nurmijärvi malehuvilistega – peeti vastastikuseid turniire. Siis püüdlesid ju kõik välismaale. Olavi Pai ütleb, et need käimised olidki nii ennastharivad (selles mõttes, et näha, kuidas vabad inimesed elada oskavad) kui ka maleliselt arendavad. 2010. aastal loodi sõprussuhted Leedu Vabariigi Raseiniai malehuvilistega. Neid värskendatakse iga kahe aasta järel, tänaseks on peetud 10 ühist turniiri.
Rapla klubis paarikümne liikme ringis
Läbi aegade on Rapla maletajad heade tulemustega silma paistnud. 2009. aastal toodi Eesti meistrivõistlustelt koju koondvõistkonna kolmas koht. Tänastest esimängijatest nimetab klubi juhataja eelkõige Tambet Siemerit, Kaimar Puuseppa, Hendrik Oldet, Tarmo Lukki. Jällegi – see ei ole kaugeltki täielik loetelu.
Raplamaal on heal järjel ka töö lastega. Olavi Pai kiidab Laine Rokki, kes viib iga aasta lastele läbi kaks turniiri, kus kohal stabiilselt 80-90 last. „Öelge mulle mõni teine koht, kus laste osalus nii aktiivne oleks,” pakub Olavi Pai uhkelt.
Tal on endalgi kaks maleringi – üks Rapla Vesiroosi koolis, teine Kesklinna koolis.
Kohilas tegeleb lastega edukalt Talvi Ainsar. Nii et tulevik tundub helge olevat. Loomulikult on see kõik vaid algõpe, mis annab ettekujutuse malest. Kes tahab suurmeistriks saada, peab leidma võimaluse ennast Tallinnas täiendada.
Kõrvalpilk ka
Aastaid Rapla maleklubi tuumikusse kuuluv Tarmo Lukk Olavi Paist rääkides sõnadega ei koonerda: „Meie maleelu on tänu Olavile jätkuvalt aktiivne. Tema korraldab ja innustab. Tubli mees.”
Lukk nendib, et ega see kerge töö ole. Varem oli nii, et vähemalt ruumid olid tasuta kasutada, nüüd tuleb aga kõige eest maksta. Klubil endalgi pole oma ruume. Tuleb üle korrata: kõik maksab. Maletajad aga, nagu võibki arvata, on enamuses üsna kesise sissetulekuga inimesed. Paratamatult pärsib see mingil määral aktiivsust. Kui Olavi Pai taolist meest vedamas ei oleks… Tarmo Lukk jätab mõtte lõpuni välja ütlemata.
Kas räägime saalihokist ka?
„Ei ole mõtet,” on Olavi Pai tagasihoidlik. Väravas on ta sellepärast, et ei jõuaks teistega enam võidu joosta. Mitmed Raplas mängijad on Eesti noortekoondise liikmed. Kuigi ega see väravavahi amet ka kes teab kui kerge ole: „Kargad seal nagu kummipall edasi-tagasi.” Varem mängis Olavi kaitses ja lisab kiiresti, et ega ta seal mingi tegija olnud. Oh seda tagasihoidlikkust!
Spordimeheks ta ennast ei pea. See, et koolis käidi talviti suuskadega, ei olnud ju sport – kõik poisid suusatasid. Seda, et talviti mängiti kõik laupäevad-pühapäevad jäähokit, ta ka spordiks ei pea – rohkem meelelahutus. Misso poisid tegid endale ise jäähokiväljaku: valmistasid, paigaldasid poordid ja valasid väljaku.
„Vaat male, see on…” seletab Olavi Pai õhinal.
Ta mängib praegugi iga päev arvutis paar partiid, kas siis mõne teise malesõbraga või parema puudumisel „massina” endaga. Vaat see on sport!
