Unistus elust maal puruneb 10 000-eurose elektriliitumise hinnaga

Marek Mettas, ettevõtja ja pereisa Raplamaalt

Mõni aasta tagasi soetasin endale maatüki maalilisse paika Raplamaal. Mõte oli lihtne ja ilus: rajada sinna oma perele armas maakodu, kolida oma ettevõtmised ja toimetamised tasapisi linnaelust eemale, looduse keskele.

Meil on suur pere: mina, mu abikaasa ja neli poega. Olin valmis aeglaselt ehitama, mõistlikke kulusid kandma ja oma unistust samm-sammult teoks tegema. Aga siis tuli esimene „kingitus“ riigiettevõttelt – elektrivõrguga liitumise tasu. Elektrilevi OÜ pakkumine liitumiseks 25 A peakaitsmega, juba olemasolevas liitumiskilbis, oli üle 10 000 euro. See on tõeline „elektrihüpe“ Eesti moodi.
Viimaste aastatega on Elektrilevi liitumistasud hüppeliselt tõusnud. Kui veel 2022. aastal maksis 1 A liitumine 156 eurot + käibemaks, siis 2024. aasta sügisest on hind tõusnud 331,15 euroni + käibemaks A kohta. Üle 112% tõus vaid paari aastaga!
Minu liitumiskilp oli kinnistu servas juba olemas, vaja oli üksnes paigaldada peakaitse. Ometi kujunes tasuks rohkem kui 10 000 eurot, mis on esimene vajalik kulu, mis uuele maaomanikule vastu vaatab. Elektriga liitumine on üks esimesi samme ehitamise alustamiseks. Ja kui selle hind on sedavõrd kõrge, võib see pidurdada kogu koduehituse plaani veel enne esimest labidatäit. Kindlasti on Eestis inimesi, kes seda hinnatõusu ei märkagi, aga keskmist palka teenivale inimesele tähendab toavalguse saamine ligi pool aastat töötamist.
Eesti riigi arengukavad ja poliitilised eesmärgid räägivad vajadusest hajutada linnastumist, arendada maaettevõtlust, tuua elu tagasi maale. Meil on kogukonnad, kes ootavad uusi tulijaid, tühjad talukohad, mis ootavad elu. Aga kui esimene asi, mida riigile kuuluv ettevõte inimesele ütleb, on “makske kümme tuhat, et pirn põlema saaks”, siis on midagi väga paigast ära.
Kuna kogu see lugu on isiklikku laadi, pöördusin ametlikult Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) poole sooviga saada selgust, kas Elektrilevi liitumispakkumine on kooskõlas seadustega ja kas hinnakujundus on põhjendatud. Loomulikult sain aru, et lähen vastamisi Koljatiga, kellel on monopol ja kindel metoodika, kuid lootsin, et vähemalt läbipaistvus ja selge põhjendus võiksid olla tagatud.
TTJA andis vastuse, mis sisuliselt viitas Konkurentsiameti seisukohtadele ja möönis, et liitumistasude määramine on Elektrilevi hinnakirja ja metoodika alusel vormiliselt korrektne. Teisisõnu – kõik on justkui seaduspärane, aga tarbijal puudub igasugune mõjuvõim hinnakujunduse mõistmiseks või vaidlustamiseks.
Tõepoolest, lugedes Elektrilevi ametlikku liitumistasu metoodikat, näib kõik olevat korrektselt kirjas. On valemid, määratlused ja kooskõlastused. Aga üks asi puudub – liituja õigus teada, mille eest ta maksab.
Ampri hind, mille alusel kujuneb 10 000-eurone arve, tuleneb prognoositavatest investeeringutest ja amprite mahust, mille arvutuskäiku ei avalikustata. Tegemist on riigile kuuluva ettevõttega, mille hinnakujundus ei tohiks olla “must kast”. Kui töömaht on madal või peaaegu olematu – minu loo puhul peakaitsme lisamine olemasolevasse kilpi –, siis on monopolisti hinnapoliitika selgelt solvav ja ülekohtune.

Eesti ei peaks olema riik, kus maaellu sulandumine on privileeg ainult neile, kel on piisavalt kapitali. Kui me tõesti tahame, et elu jätkuks ka väljaspool linnasid, peavad esimesed sammud sinna olema tehtavad, mitte rahaliselt ebareaalsed.
Kui me soovime, et Eesti oleks endiselt meile omaselt hajaasustusega arenev ja õiglane ühiskond, peame alustama kõige elementaarsemast – kättesaadavast elektriühendusest, mis ei purusta unistust juba enne esimest vundamendikivi.