Rapla vald kui Eesti väikeasulate elulabor

Rain Terras

Kas maapiirkondade tühjenemine on paratamatus või valik? Linnad kasvavad, väikeasulad kahanevad. Noored lahkuvad, teenused kaovad, paljud kogukonnad hääbuvad. Kas see on vältimatu protsess või hoopis mugavusega leppimise küsimus?

Kas linnastumine on tõesti ainus suund või peitub kohalike omavalitsuste juhtimismudeliski võimalus seda tendentsi muuta? Kas kogukonnad võiksid olla need, kes suudavad suunda pöörata või vähemalt peatada, aeglustada? Lugesin huviga Märt Kubo arvamusartiklit „Tagasivool“. Olen juba mõnda aega mõtisklenud linnastumise paradoksi üle.
Kui keskenduda Eestile, ulatuvad selle juured juba Nõukogude aega ning protsess on jätkunud ka taasiseseisvumise järel. Kellelegi ei ole ju teadmata see, et Eestis on majanduslik ja demograafiline kasv koondunud eelkõige Tallinna ja selle lähiümbrusesse. Tartu püsib konkurentsis tänu ülikoolile, teadusasutustele ja tehnoloogiasektorile. Samal ajal paljud väiksemad maakonnad seisavad silmitsi rahvastiku vähenemisega, eriti meiesugused pigem maapiirkondlikud omavalitsused. Nooredki eelistavad suuremaid linnu, kus on paremad töö- ja haridusvõimalused.
Kuigi teenuste kättesaadavus väheneb isegi maakonnakeskustes nagu Rapla, õnnestus meil vallana eelmisel aastal elanike arvu võrreldes aasta varasemaga õige pisut suurendadagi. Arvestades üldist suundumust, on see tulemus ju positiivne. Kuid kas sellega võib rahule jääda? Vaadates ajas näiteks seitse aastat tagasi, näeme elanike arvu vähenemist 115 inimese võrra (0,87%). Kui eeldada, et neist umbes kolmandik ehk 40 inimest olid tööealised, tähendab see täna meie vallale üle 100 000 euro suurust aastast maksutulu kaotust.
Tallinna ja Tartu ümbruses paisuvad uued elurajoonid, kuna suurlinnade kinnisvarahinnad on paljudele – eriti noortele – kättesaamatud. Linnade äärealad on laienenud esmalt nn kuldsesse ringi ja viimastel aastatel üha enam ka nn hõbedasse ringi. Rapla vald kuulub just selle viimase piirimaile. Kui elame siin, peaks ka meie enda panus jääma siia – see on õiglane ja vajalik meie enda piirkonna arenguks.
Inimesed kolivad linnadesse ja „ringide suurematesse asulatesse“ parema elu ootuses, kuid ülerahvastatus ja elukeskkonna halvenemine võivad selle eesmärgi kahtluse alla seada. See trend toob kaasa autostumise ja pendelrände kasvu, mis omakorda süvendab liikluskoormust ja keskkonnaprobleeme. Seetõttu pööratakse üha rohkem tähelepanu rohelisema linnaruumi loomisele ja tõhusa ühistranspordi arendamisele. Paraku ei ole viimases valdkonnas veel märgata läbimurdelisi lahendusi, mis parandaksid ühendusi just keskustest kaugemates piirkondades.

Kogukonnad kui võtmetegurid

Erinevad valitsuskoalitsioonid pole siiani leidnud regionaalpoliitikas tõhusat lahendust. Usun, et areng algab ennekõike inimesest endast ja kogukonnad mängivad seejuures keskset rolli. Lisaks piirkondlikele kogukondadele on üha enam esile tõusnud huviala- ja elustiilikogukonnad, samuti kultuuri-, identiteedi- ning sotsiaalse kuuluvuse põhised kogukonnad.
Märt Kubo paralleel omavalitsuse keeruka toimimise kohta läbi valiku välismaiste tippsportlaste palkamise ja sotsiaalabi teenuste laienemise vahel on pigem retooriline „palli õhku viskamine“ valimisperioodi alguses. See on ka põhjendatud, sest korvpall on Raplas olnud oluline teema juba aastakümneid. Loomulikult ei tegele omavalitsus tippsportlaste palkamisega ning valla rahastus nii noorte- kui ka esindusmeeskonna korvpallile on Rapla Korvpallikooli kogueelarve mõistes pigem marginaalne.
Samas kannab see olulist sõnumit teistele toetajatele, et kohalik omavalitsus väärtustab seda Rapla jaoks ajalooliselt olulist spordiala. Praegune koalitsioon ei ole näinud, ega ole ka osanud Rapla korvpalli kui Rapla valla ühte võimalust turundusartiklina targemalt tööle panna. Turunduse olulisust kipume tugevalt alahindama. Kui seda aga oluliseks ei pea, jäädakse selles tohutus infomüras nii vallana kui ka poliitikuna rahvale märkamata, ole sa siis nii hea kui tahes. Nii karmilt kui see ka ei kõla, jääb ka „tulu toov kodanik” valda tulemata.
Rapla Korvpallikooli tegemised ei ole tähtsad mitte ainult kohaturunduse seisukohast, vaid ka kogukonna sidujana. See toob inimesed kokku aastaringselt – nii sportides kui ka meie esindusmeeskonnale kaasa elades. Ja see pole sugugi ainus näide! Meil on veelgi inspireerivaid kogukonna sidujaid nii spordis kui ka kultuuris, samuti valla piirkondlikke kogukondi, kes loovad uusi võimalusi ja panustavad väikeasulate elukeskkonna atraktiivsemaks muutmisse.
Üha enam kostab rahulolematust praeguse valitsemismudeliga. Juba 1993. aastast kehtiva omavalitsusseaduse uuendamine on aga kahjuks välistanud paindlikumad juhtimismudelid, nagu näiteks Soomes ühe mudelina (nt Helsingis) kasutusel olev komiteemudel, kus poliitiline ja administratiivne vastutus on selgelt jagatud. Selline lähenemine suurendaks poliitiliste otsustajate vastutust ja läbipaistvust, aidates vältida olukordi, kus poliitilised valikud jäävad administratiivse süsteemi varju.
Samal ajal soovivad kogukonnad suuremat sõnaõigust oma piirkonna arengu kujundamisel, mis tähendab, et senised juhtimismudelid vajavad muutmist. Eriti maapiirkondade omavalitsustes, kus elanikkond on hajutatud, tuleb leida lahendusi, mis kaasaksid kohalikke elanikke rohkem otsustusprotsessi.

Kas rooli taha või jääda triivi!

Linnastumine pole paratamatu saatus, vaid lugu, mida saame ise kujundada. Küsimus pole mitte „kas peame aktsepteerima?”, vaid „kuidas kujundame meie oma stsenaariumi?” Kui seni räägiti kaasamisest kui „soovitavast lisast”, siis täna on see põhitingimus maapiirkondade ellujäämiseks. Reaalne kogukonna osalus omavalitsuse igapäevaelus ei suurenda mitte ainult usaldust, vaid loob uusi võimalusi.
Kogukondade kaasamine omavalitsuse igapäevaellu ei ole lihtne ülesanne. See nõuab ressursse, järjepidevust ja selgeid raamtingimusi, kuid just see on ellujäämise võti. Ressursside jaotumine ja inimeste aktiivsus on ebaühtlane, kogukondade koosseis (sh eestvedaja) võib kiiresti muutuda ning kaasamise vormid vajavad selget määratlemist. See on keeruline, aga täis võimalusi – ja just see ongi meie ühine väljakutse!
Linnastumine ei pea olema paratamatus. Maailm muutub tohutu kiirusega ning meil on valik: kas klammerduda vana külge või astuda julgelt uute võimaluste suunas. Miks mitte teha Rapla vallast Eesti esimene maapiirkondade innovatsioonipoliitika testikoht: Rapla vald kui väikeasulate elulabor.
Kui tahame maapiirkondade ellujäämist, ei piisa üksikprojektidest. Alustuseks vajame julget visiooni ja pidevat dialoogi. Seejärel tuleb ka reaalne kogukondlik mõjuvõim. Küsimus pole selles, kas muutused on võimalikud, vaid kas meil on julgust innovaatiliseks lähenemiseks, et neid muutusi juhtida.
Üksi võib jõuda kiiremini, aga koos jõutakse kaugemale ja luuakse midagi püsivamat. Ühe inimese tarkus ja kogemus ei suuda kunagi asendada seda, mida saavutatakse koos. Muutus algab meist endist – kogukondade, ettevõtjate ja omavalitsuse koostööst. Kui me ei katseta ega riski, jääme vaid pealtvaatajateks, kuidas elu Rapla valla väikeasulates vaikselt hääbub.