Ühele Kehtna vallavolikogu otsusele mõeldes

18. juunil võttis Kehtna vallavolikogu vastu otsuse Järvakandi klaasimuuseumi ja kultuurihalli liitmise kohta. Otsust ette valmistanud vallavalitsus on seletanud, et liitmise eesmärk on luua kaasaegne kogukonnakeskus, mis ühendab muuseumi-, kultuuri- ja haridustegevust ning pakub senisest sidusamat teenust.
On raske veel udusemalt sõnastada põhjendusi, mis selgitaksid, mille poolest olid seni iseseisvalt toiminud muuseum ja kultuurihall halvad ning mis asi üldse on „sidusam teenus”, mida lubatakse.
Üldjuhul kasutatakse terminit „sidus teenus” poliitilises sõnavaras juhul, kui on vaja seletada midagi, mida ei ole võimalik seletada. Põhimõtteliselt sobib selline selgitus väga hästi ka Kehtna vallavolikogu otsuse kohta, sest kui otsesele küsimusele ei osata (või ei taheta!) üheselt mõistetavat vastust anda, siis kasutataksegi mõistet „sidusam teenus”, mis võib vabalt tähendada nii ühte kui ka teist või ka hoopis kolmandat.
On iseenesest mõistetav, et iga olulise muudatuse eel analüüsitakse senist olukorda toomaks välja tugevad ja nõrgad küljed ja mudeldatakse uut olukorda, et kaaluda selle plusse ning miinuseid. Kehtna vallavalitsuse poolt volikogule ettesöödetud otsuse puhul eelnenud analüüsist ning selle tulemustest ei räägitud, samuti ei pakutud välja selgelt sõnastatud tulevikumudelit, millele võiks rajada kogukonna usalduse ja kindlustunde, et ainulaadne muuseum kui niisugune jääks ja areneks ka pärast ettevõetud reformi.
Seda tõdedes on raske mõista, miks hääletas vallavolikogu nii üksmeelselt (13 poolt, 2 vastu, 4 jättis hääletamata) uduselt sõnastatud eesmärgiga eelnõu poolt. Võib arvata, et siinkohal tõstavad Kehtna valla poliitikud ja „ülitegusad” vallaametnikud häält kuulutamaks, et kõige üle, mis valla sees toimub, on ainult neil ainupädevus oma arusaamisest (!) lähtudes otsustada ja teised, kes ei ole Kehtna vallaga seotud, hoidku mokk maas.
Paraku kõigi asjade kohta see „õigus oma mõistust mööda tegutseda” siiski ei käi. 22. veebruaril 2000. aastal tolleaegse Järvakandi vallavolikogu otsusega asutatud kohalik klaasimuuseum on ammu omavalitsuse piiridest üle kasvanud ja üldrahvalikuks varaks saanud. Selle lõhkumine ei ole aktsepteeritav, vallal ei ole selleks mingit õigust.
Hoopis vastupidi – Järvakandiga ühinedes võttis Kehtna vald, kas ta tahab seda praegu tunnistada või mitte, endale kohustuse sealseid väärtusi hoida ja arendada. Seda enam, et jutt ei ole pelgalt Järvakandi identiteedi ühe olulise märgi säilitamisest – kuigi ka see on ülioluline -, vaid puudutab eesti kultuuri laiemalt.
Kehtna vallavalitsus on valimistevahelisel perioodil volikogule toetudes välja tulnud ka mitme muu arusaamatusi tekitanud reformiga. See võiks nüüd, uute valimiste eel valla erksamates peades küsimusi tekitada. Võiks ju arutleda näiteks selle üle, kelle huvidest tegelikult lähtub vallavalitsuse ettepanekuid kummitemplina rakendav vallavolikogu. Ja kui selgub, et vallavolinikud ei saa päris täpselt aru, millised võivad otsuste tagajärjed olla, või et see tegelikult neid ei huvitagi, siis võiks ehk kaaluda nende väljavahetamist.
Samuti tasuks arutleda, et kui mõni valimisliit soovitab vallajuhtimise teenust mujalt sisse osta, kuidas see siis vallale tervikuna võib mõjuda. Pikalt mõtlemiseks aega muidugi enam ei ole – valimised on juba ukse ees.