Rapla kesklinn täitus suve alguse eelõhtul ajalooliste sõidukitega, kui Vanatehnika Suursõidu karavan tegi peatuse oma teekonnal ümber Eestimaa.
Üle 200 ajaloolise auto, mootorratta ja bussi osales kuuendat korda toimunud Vanatehnika Suursõidul, mille tänavune teekond viis osalejad nelja päeva jooksul läbi Lõuna- ja Lääne- Eesti. 20.-23. juunini läbiti ca 600 km trassil Paide-Türi-Rapla-Riisipere -Paldiski-Nõva-Haapsalu-Kärdla -Käina-Lihula-Pärnu-Kilingi-Nõmme-Karksi-Nuia-Viljandi.
Reedel, 20. juunil oli Rapla kesklinnas jalutamine omaette elamus. Eemalt, linna servalt sõitis vanatehnika kolonn aeglaselt ja väärikalt kesklinna poole. Oli südantsoojendav vaadata, kuidas tavaliiklejad peatusid, andsid neile teed ja lehvitasid, justkui avaldades austust mööduvatele ajastutundjatele. Kõnniteel seisid elevil perekonnad ja vanavanemad koos lastelastega, nutitelefonid ja fotoaparaadid valmis. Peatänav oli sõna otseses mõttes rahvast täis.
Vanatehnikat oli nii palju, et silm ei suutnud kõike korraga haarata. Igal masinal oli oma lugu, mida selle omanik heal meelel huvilistega jagas: kust tema sõiduk pärit on ja kui palju tööd selle taastamisse on läinud.
Suursõidu korraldaja Indrek Sirk ütles, et Eestis ei ole vanatehnikaharrastus ainult pensionil vanameeste nišihobi, sest 15 sõiduki juhina olid end üles andnud naised. „Enamik sõitjaid on vanuses 40-60, kuid on ka n-ö teise generatsiooni vanatehnikaharrastajad, kes on just täisealiseks saanud. 234 sõidukiga sõitis kaasa 461 inimest, neist 70 on veel kooli- või lasteaiaealised,” rääkis Sirk.
Suursõitu korraldatakse alates 2000. aastast iga viie aasta järel ning tegemist on Eesti vanatehnikaharrastajate ühise liikuva näitusega mööda Eestimaad. Vanatehnikanäituste kui tehnikapärandi ja selle liikuvuse ajaloo tutvustamise traditsioon sai Eestis alguse 1966. aastal ning suurema hoo sisse pärast klubi Unic asutamist 1976. aastal. Praegu korraldavad vanatehnikaklubid sõitu ühiselt Eesti Vanatehnika Klubide Liidu nime all. Iga klubi annab oma panuse, et just tema kodupiirkonnas kõik sujuks.
Vanasõidukid ei ole tänasel päeval enam tarbesõidukid ning nad ei ole ka vanad romud. Iga auto, mootorratas, veoauto ning buss on hoolikalt taastatud tema algupärasesse seisukorda, et ta oleks just selline, nagu teda omal ajal kasutati.
Elav ajalugu ratastel
Seekordsele Vanasõidukite Suursõidule registreerus 60 mootorratast, 150 sõiduautot ja 25 bussi-veoautot-traktorit. Vanim osalev sõiduauto oli 1928. aastal valmistatud Ford A. Veelgi imposantsem oli 1930. aasta Ford AA veoauto, millega veeti kaupa 1930-ndate aastate Ameerikas ja hiljem ka Euroopa maanteedel.
Mootorrattapere vanim esindaja oli väärikas Harley-Davidson 32V (1932) – ikoon, mis pani nii noored kui ka vanad pead pöörama. Bussidest paistis silma 1938. aasta Volvo B14, mille kergelt ümar kere ja metallist detailid meenutasid ajastut, mil bussisõit oli sündmus omaette.
Lisaks kõige vanematele olid rivis ka tõelised rariteedid nagu 1929. aasta Franklin Airman, millel on õhkjahutusega mootor, või elegantne 1937. aasta Cord 812S Convertible – auto, mille esivedu ja varjatud esituled olid omas ajas revolutsioonilised. Üks suuremat tähelepanu pälvinud eksponaat oli kindlasti ka 1951. aasta Bentley Le Mans Special, mille sportlik kere ja ajalugu võidusõiduradadelt panid tehnikahuviliste silmad särama.
Ka kahe ratta peal jagus elamusi – rivis oli koguni kaks haruldast Zündapp K800 mudelit. Samuti mitu Indiani mootorratast ning trobikond 70-aastaseid BMW-sid, mille kroomdetailid lõid ehtsa ajastutunde.
Osalejaid oli ka Soomest ja Lätist ning 130 sõidukit kandsid tunnustatud vanasõiduki musta numbrimärki. Vanasõiduki vanusepiir on Eestis 35 aastat, st kõige nooremad sõidukid olid valmistatud 1990. aastal, kõige vanemad aga 1920-ndate lõpus.
Nostalgia ja kogukond
Kõige erilisem ei olnudki võib-olla see, mida silmaga näha sai, vaid see, mida tunda oli. Vanatehnika Suursõit tõi Raplasse tugeva nostalgiatunde, mis liitis erinevad põlvkonnad selleks hetkeks kokku. Vanemad inimesed seisid mõtlikult masinaid vaadates ning huvi korral küsitlesid ja jutustasid kollektsionääridega. Paljude silmist oli näha, et nendes äratasid autod mälestusi vanaisa Moskvitšist, isa JAWA mootorrattast või suvedest, mil Volgaga sõideti sugulastele külla. Nooremad nägid midagi, mida nad varem vaid vanadel fotodel või filmides olid näinud.
„Vanatehnikaga tegelemine aitab kaasa mõtlemise arendamisele, käelise tegevuse treenimisele ning väga erinevate eluliste olukordade lahendamisele. See õpetab ka sotsiaalseid oskusi ning võimet tulla erinevates olukordades toime,” ütles Indrek Sirk.
Tema sõnul on sellist universaalsust vaja, kui tuleb hakkama saada kõrvalise abita, ning seetõttu on vanatehnikaharrastuse fookus alati ka noortel. Vanemate ja lihtsamate sõidukite juures õpitud teadmised tulevad kasuks ka nüüdisaegse tehnikaga tegelemisel, ühtlasi tugevdab see põlvkondadevahelisi sidemeid.
Vanatehnikanäitusi tehakse nendes kohtades, kus kohalikul kogukonnal on huvi selliste sündmuste vastu. „Rapla on alati olnud vanatehnikale sõbralik koht ning senised näitused on pakkunud palju rõõmu nii kohalikele kui ka vanatehnikutele,” rääkis Sirk. Seekord kandsid korraldajad ja vanatehnika huvilised kaasas ka sõnumit, et tehnikapärandi maksustamine tarbesõidukitega sarnastel põhimõtetel ei ole õiglane.
„Kahjuks toob see kaasa osa meie tehnikapärandi hävimise ning ka selle, et ajaloolisi sõidukeid ei eksponeerita enam nende loomulikus keskkonnas ehk teedel sõitmas. Muudes riikides on ajaloolised sõidukid automaksust vabastatud, kuna need ei ole mitte liiklusvahendid, vaid muuseumieksponaadid,” nentis Sirk.
