Viio Aitsam valmistub sünnipäevaks!

Kaks tuhat kuussada üheksakümmend tähemärki on liiga vähe, et Viio Aitsamist mingitki pilti luua. Isegi siis, kui kasutada ainult hästi lühikesi sõnu ja lühilauseid, napib ikkagi teksti kirjeldamaks kõike, mida olulist ta oma senises elus on jõudnud teha. Nii peatumegi vaid ühel tahul. Muud jäävad tulevasi tähtpäevi ootama.

Viio ja ajakirjandus

Temas on kokku saanud ajakirjanik, kodu-uurija ja andunud loodusevaatleja. Pole kahtlustki, et Viio tunneb end nendes rollides nii eraldi kui ka kokkuviidult täiesti mugavalt. See tuleb ilmselt geenidest – vanaisa Mihkel oli kirjanik, ajakirjanik ja kodu-uurija ning isa, ka Mihkel, kandis samu pisikuid, kuigi tegi elutöö kooliõpetajana.
Ümmarguselt kakskümmend aastat on Viio andnud Raplamaa ajakirjanduse arendamisse. Ajalehe Ühistöö kaadriregister kinnitab, et V. Aitsam võeti toonasesse rajoonilehte korrespondendiks 1. oktoobril 1979. Kolmteist aastat hiljem oli ta ennast endise rajoonilehe formaadis ammendanud ja asutas koos veel mõne mõttekaaslasega uue, taastatava Eesti mallidele vastava lehe. Viio oli selle protsessi kõige olulisem lüli: temalt tulid nii idee kui ka – olgem ausad – teostus. Ülejäänud läksid sellega lihtsalt entusiastlikult kaasa. Uue lehe esimene nimi oli Nädalaring, siis ristiti see ümber Nädaliseks, praegu kannab Raplamaa Sõnumite nime.
Selle kõrvalt oli Viio 1990. aastal justkui möödaminnes veel ühe lehe algatanud. Rapla Teataja laenas 1933.-1934. aastal ilmunud Paul Lukini ja Eduard Koppeli lehelt ainult nime, kõik muu oli Viio Aitsami mõttetöö vili.
1998. aastal jätkas Viio oma ajakirjanduslikku missiooni üleriigilises Maalehes. Ka sinna tegi ta oma väikese pesa, millele pandi nimeks Metsaleht.
Viio puhul on ajakirjanduslik kirg tihedalt läbi põimunud suurte tähtedega kirjutatud LOODUSE stiihiaga. Tema puhul algab kõik ürgse metsaga ja lõppeb iseenesestmõistetavalt pisiputukate ning näiteks võililleseemnete uurimisega. See on tema maailm, seal tunneb ta ennast vabalt ning mugavalt.
Ja ometi – mida aasta edasi, seda selgemaks saab, et need, kes peaksid märkama, ei ole Viiot ikka veel märganud. Ainuüksi tema senine töö – mida on ikka veel vara elutööks nimetada, sest nii palju on veel ees – vääriks seda.
Pealtnäha on Viio vaikse ja tasase loomuga inimene. Vahel on selle tagant raske ära tunda inimese tegelikku südamesuurust ning kirglikku vajadust õigete asjade eest seista. Viio oskab oma sisemist tuld väga meisterlikult varjata. Meie teame seda!

Sind õnnitlevad endised töökaaslased Ühistöö ja Nädalise päevilt