Kui sünnib inimene, saab ta üldjuhul endale ka nime. Nii ees- kui ka perekonnanime. Perenimega on asjad lihtsad, sest see saadakse kas emalt või isalt. Eestlased ja küllap ka teised rahvad kannavad ka omadussõnalisi nimesid nagu Kaunis, Ilus, Aus, Väike, Kerge, Malbe, Hoolas, Rikas, Tubli, Uljas jne, jne. Kuid kas omadussõnaline nimi hakkab alati määrama ka inimese elukäiku, ei ole kinnitust leidnud.
Aga kui inimene saab perenimeks Suur, siis kipud paratamatult eeldama temalt suuri tegusid või siis vähemalt seda, et küllap on ta ka suurt kasvu.
13. novembril 1935. aastal sündis siia ilma Jaan Suur, kelle elu aktiivseim tööperiood möödus just Raplas. Selguse mõttes pean kohe ära ütlema, et Jaan Suur on tänase Okta Centrumi nimelise objekti rajaja ja peamine sellele ka tähendusliku sisu andja.
1972. a, kui Jaan Suur Raplas tööle asus, ei tulnud ta juhtima mitte Okta Centrumit, vaid suure üle-eestilise ehitusorganisatsiooni Eesti Kolhoosiehitus Rapla haruorganisatsiooni ehk Rapla Kolhooside Ehituskontorit (Rapla KEK-i). 1977. a Toomas Reinu projekti järgi valminud Rapla KEK-i peahoone sai endale Okta Centrumi nime alles aastakümneid hiljem ja seda eelkõige oma kaheksanurkse väliskuju tõttu.
15. juulil lõppes Jaan Suure ligi üheksakümneaastane maine rännak ja nüüd saame temast rääkida vaid minevikus. Aga mäletada on temast palju!
Vaatamata oma keskmisele kasvule, oli see mees sõna otseses mõttes SUUR – eelkõige oma ambitsioonikuse ja mõttejulguse poolest. Aga kindlasti ka inimlikkuse ja ausa mõistmise poolest.
Kui ma pärast 1980. a olümpiamänge Rapla KEK-is kultuurijuhina tööle asusin, teatas ta kohe, et KEK-is peab olema kõik kõige parem. Kas parim Raplas või isegi Eestis? Seda võisin ma vaid oletada.
Kui koostöös rajooni kultuurijuhi Maiu Linnamäega oktoobri lõpul Ernesaksa meeskoori KEK-i rõdutreppidele laulma tõime, hakkasin pisutki aru saama Suure Jaani soovidest ja pürgimistest.
Esimene sulamine tuli aga siis, kui traditsioonilise “rinnust kinni peo” (nii kutsuti igasügist ehitusjuhtide kokkusaamispidu uute töötajatega) tavalise salati-süldilaua asemel katsime ebatraditsioonilise rootsi lauana.
Kuigi enne pidu oli tänitamist, et tegemist on ehitajatega ja mis sa ikka peenutsed, tormas nii mõnigi otse ehitusobjektilt peole tulnud mees rootsi lauda ja põlevaid vorstikesi nähes koju porisäärikuid ja tunkesid peokingade ning ülikonna vastu vahetama.
Kui Jaan mu peojärgsel hommikul oma kabinetti kutsus, muheles ta mõnusalt ja teatas, et “eksam” on sooritatud. Neid omalaadseid “eksameid” järgnes veel oi-oi kui palju. Ikka leidis ta aega kultuuriasju arutada ja minu mõtteid kuulata.
Koos tolleaegse rajooni komsomolijuhtidega panime käima diskofestivalid, jätkusid traditsioonilised tantsuturniirid, korraldasime nelja-viiesaja inimese nääripidusid ja ehitajate päevi ning mida kõike veel. Ilmuma hakkas isegi igakuine KEK-i ajaleht, et teave võimalikult paljudeni jõuaks.
Jaanile pidin koos ametiühingu esimehe Endel Linnamäega esitama vaid iga “kõige parema” ürituse eelarve ja õnnistus oligi antud. Jaan Suure toetav ja usalduslik suhtumine oli see, mis andis hoogu julgemalt ja suuremalt mõelda. Temaga tundsime end turvaliselt!
Igale üritusele saabus Jaan ise alati varem, vaatas ruumi üle, küsis, kas kõik laabub, ja jäi ka ise alati osalejate hulka. Tunnistan, ta oli sageli ka viimaste peolt lahkujate hulgas. Talle meeldis suhelda oma rahvaga. Just sellisel söögi-joogiga peol saadi nii mõnigi probleem sirgeks räägitud.
See, et peol võis Jaaniga kaelakuti koos juttu ajada, ei tähendanud aga, et ka järgmisel tööpäeval võis tema uksest sisse astuda ja omapoisi juttu alustada. Ei mingeid meenutamisi ega vihjeid enam! Mis oli peolauas lubatud, see oli välistatud töösuhetes.
Teda austati! Põhjuseid selleks oli palju. Eelkõige see, et ta hoolitses oma töötajate eest ja ka kaitses neid, kui oli vaja. KEK-i tasuta bussi kasutamisvõimalus teatrisse-kontserdile või reisile sõiduks oli tavapärane. Samuti korterite jagamine suurperedele, sanatooriumi- ja reisitoetused.
Eriline oli aga tema hool KEK-i peamaja ehk siis Okta Centrumi väljanägemise ja puhtuse eest. Igal nädalal tegi ta majas ringkäigu, et märgata, mis ülevärvimist või vahetamist vajab. Ja kui siis mõni töö õigeks ajaks tehtud ei saanud, tõusis ka Jaani hääletoon.
Jah, Jaanile meeldis ka tunnustus. Ent tal oli sellele ka täielik õigus, sest just tema nõudlikkus ja järjepidevus olid need omadused, mis KEK-i väljanägemise ja sisulise tegevuse tolleaegsest nõukogulikust minnalaskmise mentaliteedist välja paistma tõstis.
Kui Rapla KEK-i ja Eesti Kinoliidu koostöölepingu tulemusel saali ka kinotehnika soetati, hakkas Raplasse saabuma nii tuntud kodumaiseid filmistaare kui ka väliskülalisi. Ja kui nad siis oma imestust ja kiitust KEK-i maja ja inimeste kohta jagasid, naeratas Jaan ikka rahulolevalt ning vaatas sädelevil silmil minu poole justkui ainult silmadega saadud tunnustust jagades.
Tänu tema toetusele sai ka kümme aastat tegutsenud laste filmistuudio Mini-Anima nii oma ruumid, juhendajate palgad kui ka toetused festivalidele ja suvelaagritesse sõiduks.
Kui Jaanil tuli idee, et ühel ehitusorganisatsioonil peab olema ka meeskoor, astus seegi pärast mõnekuulist harjutamist kokkulepitud ajal oma äraõpitud kolme esimese lauluga Jaani palge ette ja kiitus oli garanteeritud.
Aga eks me mõistnud kõik, et ta elas KEK-is kui sotsialismiaega sobimatus omalaadses firmas justkui kaksikelu; tippjuhina tuli tal kaasa laulda parteilaulu ja samal ajal ka inimlikult oma inimestega ehitustegevust korraldada.
Materjalid ja ehitamine olid sel ajal ju teada millised. Tuli teha n-ö sitast saia. Ja ikkagi oldi kolhoosides-sovhoosides rahul, kui lautu, külapoode ja klubisid just Rapla KEK-i mehed ehitama tulid. Ja kui objekt valmis, määrati preemia ka kultuuri- ja spordijuhtidele. Sest ega ta KEK-i rahva sporditegevust kultuuritegevusest vähem tähtsustatud. Nii suured kui ka väikesed said osaleda spordiringides, spartakiaadidel ja võistlusreisidel. Juhendajatele maksti palka ja osteti inventari.
Alles siis, kui inimese tee ja tegemised kord otsa saavad, muutub ta mäletamistes tervikuks. Oma alguse ja lõpuga. Aastate pärast kaob ka mäletamine. Parimal juhul mainitakse vaid, et elas kord…
Aga eks nende samade sõnadega alga ju ka muinasjutud, mis oma sisus ja vormis ikka kujutluspilte ja jäljendamissoovi loovad. Tagantjärele tundub minevik vist alati kaunimana, kui see ehk tegelikkuses oligi. Ka Rap-la KEK-i elu oli kui väike muinasjutt, kus sündisid lausa võimatuna näivad asjad ja sündmused. Need olidki tolle aja imed, mis ei oleks kindlasti juhtunud ilma Jaani Suureta.
Nüüd on muinasjutu looja oma muinasjutumaale siirdunud ning meil on õigus ja kohus Suurt Jaan Suurt vaid mäletada.
Jaan Urvet
Aitäh kauni meenutuse eest.Jaan Suur oli seda väärt.