Raikküla kultuurikeskuse juhatajal Ene Kanguril täitus 1. augustil 55 aastat kultuuripõllu kündmist. Selle ajaga on ta teinud Raikküla kultuurikeskusest armastatud kohtumispaiga. 14. septembril kogunesid sõbrad, kolleegid ja külalised sinna tänupeole.
Raikküla kultuurikeskuse suures saalis oli laud kaetud 140 inimesele ning laval tervitas publikut suur numbriline – 55 – õhupallidest kaar. Päevajuht Mikk Merekivi palus kõiki klaasikesele šampusele ja siis võis pidu alata. Suure aplausiga paluti lavale ansambel Kukerpillid ja tantsupõrandale läksid hoogsalt tantsusamme keerutama Ene Kangur ise ja õhtujuht, seejärel liitusid ka teised.
Tervitused, õnnitlused ja lillede jagamine vaheldusid Kukerpillide hoogsate pillilugudega. Ene Kangur jagas tänusõnu kõigile õnnitlejatele ja tegi maani kummarduse OÜ Raikküla Farmer juhatajale Meelis Burmeistrile, kes on olnud kultuurimaja toimimisele suureks toeks. Ta oli teinud Ene Kangurile ka üllatuse, mida Ene ei avalikusta. Sama suure tänu sai ka Farmeri endine juht Tõnu Rahula.
„See on minu elu ja hing. Ma tunnen, et kui ma seda tööd teen, siis see annab mulle energiat,” ütles Ene Kangur, kui me paar päeva pärast peoõhtut Raikküla kultuurikeskuses kohtume. 55 aastat kultuuritööd tähendab lugematuid pidusid, kontserte ja tantsuõhtuid, publiku kasvatamist ja kogukonna ühtseks sidumist. Ene Kanguri käe all on Raikküla kultuurikeskusest saanud koht, mis ei ole lihtsalt hoone, vaid kodune ja soe paik, kuhu tullakse ikka ja jälle. Ene ise tantsib Ristiku tantsurühmas, laulab Marviga duetti ja mängib pilli, mis on samuti tema kirg.
Ene tee kultuurimaailma sai alguse 1967. aastal, kui ta astus Viljandi kultuurharidustöö kooli. „Kes tol ajal õppida tahtis, sellest kasvatati tõeline kultuuritöötaja,” meenutas ta. Töö algas 1. augustil 1970. aastal Iisaku sovhoosi ametiühingu klubis. Edasine kultuuritöö jätkus Viru-Maidlas ja siis Kohila kultuurimajas.
„See oli kõva koht, sest Mikronid, Puntra ja paljud teised ansamblid tõid kohale publikut ja peod olid vägevad,” kirjeldas ta toonast elu. Raikküla kultuurikeskuses on Ene kultuuritööd teinud 20 aastat. Sel ajal on tal olnud palju rõõmu, aga on tulnud üle elada ka kurbusevalu. „Inimesed minu ümber on need, kes alati tuge pakuvad ja jõudu annavad,” ütles ta. Kindel on see, et Ene armastab oma tööd ja inimesed armastavad teda.
2005. aastal Raikküla kultuurikeskusesse tööle asudes tuli luua majja kodune ja soe õhkkond, et inimesed oma tee sinna leiaks. Ta meenutas, et esimene suur pidu oli vabariigi aastapäeva tähistamine. Peagi sai selgeks, et inimesed janunesid kooskäimise ja muusika järele, sest rahvast tuli kohale nii palju, et laudu ja toole tuli juurde tassida.
Aastate jooksul ongi kultuurikeskusest saanud koht, kuhu ei tule ainult kohalikud, vaid sinna leiavad tee ka inimesed kaugemalt. Nii mõnelgi seltskonnal on kujunenud kindel istekoht saalis, mida Ene minule ja fotograafile naerul sui tutvustab.
Suur roll on olnud ka Raikküla Farmeril, ehk endisel kolhoosil, mis alguses kultuurimaja endisele Raikküla vallale rendile andis. Kui vald 2013. aasta aprillikuus lepingu lõpetas ja kultuuritöö Lipa koolimajja suunas, otsustas Ene vastu hakata.
„Ma ütlesin, et ma ei lähe. See maja peab elama,” meenutas ta. Raikküla Farmeri endine juht Tõnu Rahula seisis tema kõrval ning otsustas, et kultuurielu jätkub sealsamas. Kultuurikeskus taasavati 19. oktoobril, millele järgnenud avamispidu oli samuti väga menukas. „Rahvas seisis püsti ja nautis muusikat ja vot see pidu läks hinge,” meenutas Ene üht südamelähedasemat hetke.
Tänaseks päevaks on Raikküla kultuurikeskus läbinud mitmeid uuendusi, mis hõlmab ka renoveerimist. Samuti ütles Ene, et maaoludes pole mõistlik üritusi liiga tihedalt korraldada, sest inimesed väsivad, kuid just läbimõeldud programm on taganud publiku huvi.
„Peoõhtutel on kindlad raamid – kellaaeg, ansambel, külalisesinejad. Lisaks toome siia teatreid ja pakume maja ka rentimiseks,” kirjeldas ta tänast töörütmi. „Need inimesed ja kogukonnad on mulle armsad. Kui näen rõõmu inimeste silmades, siis tean, et olen teinud õiget tööd,” rääkis Ene.
Vaadates ja kuulates jutte täissaalidest ja unustamatutest pidudest väikese küla kultuurimajas on selge, et Raikküla kultuurikeskus on tänu Ene Kanguri tööle saanud üheks Raplamaa kultuurielu südameks.
Ene saadab meid fotograafiga maja välisukseni ning juhib tähelepanu oma kaunitele potililledele, mille eest ta iga päev hoolt kannab. „Lilled armastavad seda, kui ma hommikul tulen ja küsin, kuidas neil öö möödus,” räägib ta naeratades, samal ajal kauni jõulutähe lehti puudutades.
