Raplamaal treeniva kolmevõistleja Liina Härma jaoks oli lõppenud hooaeg emotsionaalne ja õpetlik teekond. Tema ja truu võistluspartneri Laredo rada ei olnud alati sirge. Hooajal tuli nii säravaid võite kui ka pettumusi.

„Pettumused on tegelikult järgmised sammud edasi ja need õpetavad kõige rohkem,” ütles Liina. Samuti tõestab ta oma kogemusega, et järjekindlus ja usaldus hobuse vastu kannavad vilja. Liina sõnul on iga võistlusstart õpetanud teda ja Laredot teineteist paremini mõistma. Just see vastastikune usaldus, ühine julgus krossiradadel ja rõõm igast väikesest edasiminekust annavad talle kindluse, et koos hobusega ollakse õigel teel.
Liina on Ratsaspordiklubi Ruttar sportlane. „Loodame, et nakatad noori selle pisikuga, mis paneb kolmevõistlusega tegelema,” kirjutab RSK Ruttar oma sotsiaalmeedia kanalil.

Kuidas sa ise oma lõppenud hooaja kokku võtaksid?

Liina Härma: See hooaeg oli minu jaoks nagu rännak – mitte ainult võistluste vahel, vaid ka sisemine teekond. Iga start õpetas mind ja Laredot paremini teineteist mõistma. Hooaja alguses tundus, et oleme alles tee alguses, aga hooaja lõpuks tundsin, et oleme koos väga suure sammu edasi astunud.
Milliste hetkede üle sa kõige enam rõõmustad?
Kindlasti suvised Eesti meistrivõistlused koolisõidus, kus sain tunda, et Laredo püsis minu kõrval ka suuremal areenil. Suur rõõm oli ka 13. septembril, kui võitsime EHS karika LK-klassi trakeenide arvestuses – see oli minu jaoks sümboolne tunnustus, et meie töö ja järjepidevus kannavad vilja. Ning 20.–21. septembril Kose võistlusel kogu klassi võit – see andis tõelise enesekindluse ja kinnituse, et liigume õigel teel. Need hetked jäävad kindlasti kauaks meelde.

Kas oli ka mõni võistlus või olukord, mis valmistas pettumust? Mida õppisid nendest kogemustest?

On olnud ka hetki, kus kõik ei läinud nii, nagu plaanisin. Näiteks mõnel varasemal startimisel tundsin, et ma ei olnud ise piisavalt kohal ja Laredo hakkas kiirustama. Alguses tegi see meele mõruks, aga just need hetked õpetasid mulle kõige rohkem. Ma õppisin, et hobune peegeldab mind alati – kui mina olen rahulik ja keskendunud, siis on ka tema. Pinge all on lõdvestumine ja hingamine nii raske. Pettumused on tegelikult järgmised sammud edasi ja need õpetavad kõige rohkem.

Millise hobusega sa sel hooajal võistlesid?

Võistlesin oma hobuse Laredoga. Ta on korraga tundlik ja tuline, aga samas tohutult ausa südamega. Ta pole lihtne hobune, vahel ta teeb rumalaid tegusid võistlustel, mida ta kodus ei tee. Vahel ta kiirustab, aga see teebki meie suhte eriliseks. Ta paneb mind iga päev arenema.

Mis on sinu ja hobuse vahelised tugevused, mis teid hästi toimima panevad?

Meie tugevus on ausus ja usaldus. Laredo ei tee nägu, et kõik on hästi – kui minus on segadust või ebakindlust, siis ta näitab seda kohe välja. Kui mina olen rahulik ja kohal, siis ta tuleb minuga läbi iga raja. See distsiplineerib mind ja paneb pingutama mitte ainult ratsanikuna, vaid ka inimesena.

Kuidas sa ise hoiad motivatsiooni, kui tulemused ei lähe plaanipäraselt?

Motivatsiooni hoiab minus see, et ma tõesti armastan hobuseid ja seda ala. Kui mõni võistlus ebaõnnestub, siis järgmine trenn Laredoga tuletab mulle alati meelde, miks ma seda kõike teen. See rõõm ja side hobusega kaalub kõik tulemused üles.

Millised on sinu järgmise hooaja eesmärgid?

Soovin jätkata kolmevõistluse rajal ja saada stabiilsemaks igas osas – koolisõidus, takistussõidus ja krossis. Eesmärk ei ole ainult kõrgemasse klassi jõuda, vaid areneda samm-sammult nii, et Laredo tunneks end enesekindlalt ja rõõmsalt. Kõige tähtsam on, et ta oleks terve ja õnnelik – kõik muu on juba boonus.

Milline kolmevõistluse ala meeldib sulle kõige rohkem ja miks?

Kolmevõistluse kõige põnevam ja ka kõige nõudlikum ala on minu jaoks kross. See tähendab, et hobune ja ratsanik läbivad pikal rajal mitukümmend looduslikku ja kunstlikku takistust: palgid, kraavid, veetakistused, tõusud ja langused. See on ala, kus hobuse julgus ja ratsaniku usaldus pannakse tõeliselt proovile.
Minu ja Laredo jaoks on kross nagu dialoog. See pole ainult tehnika ja kiirus, vaid pidev suhtlus – vahel isegi kõva häälega. Ma räägin temaga, julgustan teda, ütlen: “Tubli poiss, lähme koos!” Hobune vajab kinnitust, et ta on õigel teel, ja Laredo puhul on see eriti tähtis, sest ta on tundlik hing. Kui ta kuuleb minu häält ja tunneb, et ma olen rahulik, siis ta tahabki koos minuga rada läbida. Ainult kiitusega tekib ka hobusel enesekindlus.
Krossi juures on oluline ka ajavõtmine. See tähendab, et pean suutma tempot reguleerida – jõuda finišisse õige kiirusega, aga mitte kiirustades. Vahel tuleb enne takistust võtta hetk, hingata sügavalt ja anda hobusele selge signaal: “Nüüd läheme koos.” See hetkeline paus ja rahu on sama oluline kui hüpe ise.
Veetakistused on omaette maailm. Paljud hobused kõhklevad seal, aga Laredo on selles osas eriline, talle meeldib vette minna. Ta teeb seda kindlalt ja vahel isegi liiga enesekindlalt. Näiteks 20.–21. septembril Kose krossil oli ta nii julge ja kindel, et me olime lõpuks lausa kellast ees. Pidin talle märku andma, et ta tempo maha võtaks.
Mäletan, kuidas finišis olid mul pisarad silmas – mitte ainult rõõmust võidu üle, vaid sellest tundest, et me olime koos midagi ära teinud. See ei olnud lihtsalt tulemus, vaid meie kahe suur samm edasi, tõeline tõestus usaldusest ja koostööst.
Kui ma teda pärast rada kõva häälega kiitsin, tundsin, kuidas ta muutus uhkeks ja rõõmsaks. Hobune tahab tunda, et ta tegi midagi koos minuga, et see polnud lihtsalt käsk, vaid ühine pingutus. Just see koos rõõmustamine ja kiitmine ongi põhjus, miks Laredo tahab krossi teha ja miks mina seda ala nii väga armastan.