Toivo Ilves – helged mälestused ja siiras lugupidamine.

In Memoriam 24. I 1938 – 3. X 2025

Tegelikult oli ta juba ammu aktiivsest tegevusest kõrvale astunud. Aga mitte päriselt unustatud. Selle kinnituseks on 2013. aastal Toivo Ilvesele annetatud Rapla maakonna hõbedane vapimärk nr 1.

Ainult väga vähestel on õnne oma eluajal legendiks saada. Sellisena jääb ta nüüd, kui on lugupidamisavaldustega teispoolsusse saadetud, eeskujuks nii neile, kes temaga vahetult lävinud, kui ka teistele, kes ainult juttude kaudu kokku puutunud. Selle loomult lihtsa, kuid suure südamega mehe jälg Raplamaa loos on mäletamist väärt. Samuti vääriks ka tema elutöö lõpuni viimist. Siin ei pea paika vabandused teistsugustest aegadest ja valikute tegemise vajadusest.
Toivo Ilves sündis 24. jaanuaril 1938 Veriora vallas, endisel Võrumaal, raudteelase perekonnas. Raudteeametnike elu oli tolles ajas justkui ratastel – sageli tuli ameti- ja elukohti vahetada ning koos ametnikuga elasid rändeelu ka tema lähedased. Rännates jõuti viiekümnendatel aastatel Raplasse ja siia ka jäädi. Toivo ema oli lasteaia juhataja ja isa pärast raudteelase karjäärist loobumist KEKis katlakütjate komandör.
1956. aastal lõpetas Toivo Rapla keskkooli ja jätkas õpinguid Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas. Sõrm spordile oli antud juba keskkooli päevil, nüüd läks sinna kogu käsi, nagu öeldakse. Toivoga ühel kursusel olid sellised mehed nagu Eesti spordile palju kuulsust toonud odaviskaja Mart Paama, tuntud kettaheitja, kuulitõukaja ja spordipedagoog Kaupo Metsar ja mitmekülgne kergejõustiklane ning Viljandis tänaseni lugupidamisega meenutatav sporditreener Meinhard Kirm. Toivo õpetaja, ja küllap ka suuresti maailmavaateline mõjutaja, oli legendaarne Valter Kalam.
1960. aastal, pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, oodati Toivo Ilvest Raplasse tagasi – ees seisis oma spordikooli asutamine. Ta oli asutajate seltskonnas ainukene ja teadupärast ka Rapla esimene kõrgharidusega kehakultuurlane. Spordikooli direktoriks määratud Rapla keskkooli kehalise kasvatuse õpetajal Heino Leitenil oli Rakvere õpetajate seminari haridus ja praktiku kogemused.
Siit tollesse aega tagasi vaadates jääb mulje, et kuna Leiteni huvid olid seotud pigem pallimängudega, jäi kergejõustiku arendamine täielikult Toivo Ilvese õlgadele. Alustada tuli nullist. Täpsemalt tähendas see endale kolleegide ja järeltulijate kasvatamist ning samas vastloodud Rapla rajooni (rajoon asutati 1951, aga tänase maakonna piirid omandas see 1961) kergejõustikuorganisatsiooni ülesehitamist. Ees seisis aastakümnetepikkune andumist ja usku nõudev töö.

Toivo Ilvese õpilased on olnud Enno Kaas, Olavi Ratas, Lembit Niinoja, Mart Nahkur, Maire Liivandi, Jaak Liivandi, Aarne Sillamaa, Urmas Minn, Risto Ütsmüts, Jaan Viertek, Donatas Narmont, Ennu Laasner, Ülo Flaur… Seda nimekirja, millest kasvavad välja õpetaja õpilaste õpilased (näiteks oli Juuru keskkoolis Mart Nahkuri õpilaseks tulevane sporditeadlane ja Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan aastatel 1998–2007 Vahur Ööpik) võiks lõputult jätkata. Tegelikult oli see Ilvese koolkonna loomine ja vääriks täiesti eraldi uurimist.
Eraldi tasub esile tõsta sedagi, et Ilvese õpilased on ilma teinud erinevatel spordialadel alates jalgpallist (näiteks treener Erki Keskküla) ja lõpetades iluvõimlejatega (Toivo õpilase Andres Saksa mõlemad tütred).
Aarne Sillamaa meenutab, et kui ta Tartu Ülikoolis sisseastumiskatseid tegi, siis öeldi tunnustavalt, et Raplast tulevadki sellised kõvad mehed, kes oskavad kõiki alasid. See viitab treeningsüsteemi vaheldusrikkusele. Ta ei olnud oma eriala suhtes armukade.
Toivo Ilvese töös ei olnud midagi juhuslikku. Kogemata ei juhtu siinses elus ju midagi, ikka on suunajaks mingi mõjur ja selge eesmärk. Juhus ei saa olla seegi, et Toivo õpilaste hulgast läksid nii paljud treeneri jälgedes kehakultuuri eriala omandama, olgu siis Tartu Ülikooli või Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. See viitab, et õpetaja oli õpilased enda järglaste hulka arvanud ning oma jälgedes käima suunanud.
Juhus pole ka see, et nii paljud neist tulid Rapla-maile tagasi, et elutöö just siin teha. Nimetame vaid mõnda: Jaak ja Maire Liivandi, Lembit Niinoja, Enno Kaas, Mart Nahkur, Risto Ütsmüts, Jaan Viertek, Aarne Sillamaa. Ainuüksi see on väga kõnekas rida.
Samas ei jää kõrvaltvaatajale Toivo Ilvese metoodikast midagi erilist silma. Ta ei olnud karm nõudja, oli pigem justkui vanem kamraad, kes sebis ja korraldas alates spordivarustusest (aeg oli selline, et midagi ei olnud ja kõike oli vaja) ning lõpetades laagrite ja õpilaste tööga. Tööoskust pidas Toivo Ilves tähtsaks. Jah, tal oli iga õpilase jaoks eraldi valmis kirjutatud treeningplaan, mille alusel tuli ise ennast arendada, kui tahtsid kuhugi jõuda ja kellekski saada. Aga selle taga ei olnud kohustust ega kontrolli. Ometi see toimis: keegi ei viilinud ega püüdnud kuidagi kergemini läbi saada, sest harjutatigi ju iseenda, mitte treeneri jaoks.
Loomulikult pühendas treener rohkem tähelepanu andekatele, kuid ei suhtunud üleolevalt ka keskmikesse. Toivo Ilvese süsteem motiveeris võimekamaid ees rühkima ja vähemate võimetega õpilasi neile järele püüdma. Igalühel oli potentsiaali vähemalt midagi saavutada ja vahel juhtus, et saavutati isegi rohkem, kui sünniga saadud eeldused lubanud oleks – kõik oli sportlase enda kätes. Treener lõi selleks tingimused.
Aarne Sillamaa meenutab, et mingil ajal olid treeningud kaks korda päevas. Hommikul kell 7 ja õhtul pärast kooli. Kolmapäeviti käidi Tallinnas spordiinternaatkooli (TSIK) kilehallis harjutamas ja laupäeviti Türil ujumas. Ujumaminek käis nii, et sportlased hakkasid Raplast joostes Türi poole minema ja mõne aja pärast sõitis Toivo bussiga neile järele ning korjas jooksjad üksteise järel peale. Oli neid, kes suutsid peaaegu pool maad omal jõul läbida, ja teisi, kes nii palju ei jõudnud. Etteheiteid ei tehtud kellelegi, avalikku kiitmist ka ei olnud.
Vahel, kui bussi mingil põhjusel ei olnud, vedas treener lapsi oma isikliku Zaporožetsiga. Sedagi on ette tulnud, et Toivo pidi taksoga ühe õhtu jooksul mitu tretti Türil käima.
Veel mäletatakse, et kui Ingliste mõis kuulus spordikoolile, käidi laupäeviti sealkandis jooksmas. Toivo viis õpilased jooksuraja algusse ja läks ise mõisasse, et saun soojaks kütta, kartulid keema panna ja sinna juurde veel ka maitsev jahukaste valmistada. Ja kui talviti Rapla ümbruses joosti, siis küttis Toivo poistele jahimeeste majas sauna ning raius jõejäässe keha värskendamiseks augu. Jaak Liivandi ütleb, et seal sai ta talisupluse ristsed, arvata võib, et ta polnud ainuke.
Rapla kergejõustiku hiilgeaega märkisid erinevad suured võistlused. Näiteks maavõistlused: Rapla – Limbaži, Rapla – Valmiera, Rapla – Suure-Jaani, Rapla – Viljandi – Paide matš kergejõustikus. Või kohalikud võistlused, kus oli osavõtjaid kogu Eestist: Kilgi suurjooks (21,3 km), Martin Veerise mälestusvõistlus kõrgushüppes. Kõike ei jõua üles lugedagi, aga paar väga erilist võistlust tuleb siiski veel ära nimetada. Üks neist oli ühisel jõul Haapsalus korraldatud jooksuvõistlus (100 x 1000), kus mõlemad – nii Rapla kui ka Haapsalu – panid välja sada võistlejat ja joosti tuhandet meetrit.
Teine oli Rein Auna ja Toivo Ilvese koostöös läbi viidud „Rapla – NSV Liit” ehk Eesti esimene seitsmevõistlus, kus Raplat esindasid Urmas Minn ja Aarne Sillamaa ning NSV Liitu kümnevõistluse koondise kandidaadid Jaan Lember, Kaidu Meitern, Toomas Berendsen, Toomas Suurväli, Ülo Rekkaro (muide Raplast) ja tulevase presidendi nimekaim Arnold Rüütel. Minn mäletab, et tal õnnestus sealt kolmanda kohaga koju tulla.
Toivo Ilvese nimega on seotud tänaseni kestev maakonda kaasav koolinoorte jooksuvõistlus ja loomulikult eelmise sajandi viimase kümnendi vahetusel sündinud Rapla Jooksuklubi.
Paraku just siis, kui ettevõetu hakkas justkui valmis saama, Järvakandi, Märjamaa olid saanud oma asjatundlikud kergejõustikujuhid (vastavalt Ando Algre ja Lembit Niinoja) ja Kohila oli ennast leidmas ning rajoon hakkas justkui ühes rütmis hingama, tulid suured muudatused. Kõike taheti teisiti teha ja mõndagi justkui enam ei vajatud ka. Näiteks kergejõustik lükatigi Raplas tagaplaanile, esile tõusis korvpall…
1991. aastal tuli Toivo Ilves spordikoolist ära. Ta ei kommenteerinud seda pikemalt, ütles vaid: „Minu teeneid enam ei vajatud.” Siis varsti lõpetas ka spordikool senisel kujul. Sellele vaatamata jäi ta spordi juurde: oli kohtunik, teadustaja, kirjutas diplomeid, kuid täit rahuldust see kindlasti enam ei pakkunud. Ta oli ju üdini spordiinimene.
Muidugi mahtus sellesse ellu muudki. Eelkõige pere, lapsed – 3 tütart – ja nende järeltulijad – 4 lapselast. Toivo oli väga hea isa ja fantastiline vanaisa. Ja siis veel suur austus Valgre muusika vastu. Toivol oli hea lauluhääl ja kui oli võimalus, siis ei häbenenud ta seda kasutamast.
Kõike ei jõuaks temast niikuinii korraga ära rääkida. Küllap aeg annab veel võimalusi seda elu meenutada. Tegelikult peaks tegema midagi niisugust, mis aitaks Toivo Ilvese nime ja tegemised järgmiste põlvedeni viia.

Toivo Ilvese õpilaste ja kolleegide Aarne Sillamaa, Jaak Liivandi, Urmas Minni, Donatas Narmonti, Eva Riisalu ja Laine Roki meenutusi vahendas Tõnis Tõnisson