Märt Kubo
On suve lõpp, kohe algab sügis. Põmaki, põmaki kaiguvad üle Rapla vaiatagumise helid Rail Balticu soisel ehitustrassil. Ilm on ilus, läbi vihma poolt puhtaks pestud õhu paistab päike eredalt ja soojalt.
Tammemäel on võimlemistund. Nutikas õpetaja on välja mõelnud lapsi köitva liikumismängu. Nad jooksevad ennastunustavalt, karjuvad valju häälega ja tormavad sarapuuvõssa, ilmuvad välja hoopis teisest suunast, ja ei väsi. Mõtlen: tahaks öelda häid sõnu, et õpilasi ei vaevata umbses võimlas, vaid emotsioonid päästetakse valla siinsamas looduses. Nagu meie omal ajal Viljandi lossimägedes Tarzanit jäljendades.
Rail Balticu juhid on tulnud seletama Rapla rahvale siia rajatava jaamahoone üksikasju. Rööpaid on jaamas kahesuguseks kasutuseks. Kaks paari (esialgu siiski üks) läbituiskava kiirrongi tarvis ja veel kaks kohaliku, Eesti-sisese rongi jaoks. Viimased hakkavad liikuma kohe, kui trass piirini valmis saab.
Jaama ala on suletud territoorium. Jalgsi või rattaga saalimine üle rööbaste ei tule kõne alla. Üle trassi saab erilise, liftiga varustatud silla kaudu. Lift on nii suur, et jalgratas ja ratastool mahuvad sisse ära. Tulevad parkimisalad autodele ja bussidele, jaama teenindavad rajatised. Hoone on itaalia disainerite silma läbi loodud. Mitte luksuslik, aga põhilisi vajadusi rahuldav. Ruumi on jäetud tulevikus ilmnevate ideede teostamiseks. Rapla kahe jaama vahel hakkab liikuma süstikbuss. Valla hool algab kohe väljastpoolt jaama ala, sealhulgas meie võimalus uude jaama jõuda.
Saalis oli umbes 30 osalejat ja mul oli rõõm kuulda, et nad olid asjatundjad ja kursis toimuvaga. Selgus ka see, et Rapla jaama idee oli kohalike ametnike ja poliitikute sihikindla lobitöö tulemus. Nii et tuleb alati olla järjekindel ja uskuda oma suurusesse. Eks RB juhtkond mõistis ise ka, et vaid kiirongi toel trassi ülal ei pea. Aga kuulati hääli Kohilast ja Raplast ning see on julgustav.
Kui juba raudteest juttu, tahan kiita vana jaama uueks saamise kulgu. Viin selle aasta lõppematut rohesaaki Mäepere jäätmejaama ja võin pika vaatluse tulemusel kinnitada, et tööd on tehtud põhjalikult ja hea kvaliteediga. Midagi ei ole jäetud ripakile, kogu ala on saanud kindla otstarbe. Seda protsessi oli huvitav jälgida ja tulemus teeb meele rõõmsaks.
Nagu ka muusikakooli, gümnaasiumi, turuplatsi, keskväljaku, promenaadi, lauluväljaku, Vesiroosi kooli ja loodetavasti ka Okta Centrumi ala põhjalik tänapäevastamine. Meil on lootust.
Trassi ülalpidamiseks vaja minevate vahendite allikas ongi neil välja selgitamata.Kaupu vedada pole, kiirrongid seda tasa ei teeni ja kohalikud sõidavad vaid dotatsiooni najal.Ainsaks võimaluseks jäävadki uued maksud.Kõige suurem kahju tehakse aga looduskeskkonnale.
Aga vagunid on nii sinised-sinised…
Ei usu! 13 kuud ehitas tsaaririik raudtee Peterburist Paldiskisse !!!! Nüüd juba 13 AASTAT ja ei tuhkagi!