Kartulivorst ja poolvillane puder

Kartulivorst on hea näide, kuidas üks suhteliselt tundmatu, vaid väikesele piirkonnale omane toit saab tuntuks, kui see on kantud Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.

Kohalik toit, ehk see, mida mingis piirkonnas on traditsiooniliselt söödud, on osa selle kandi kultuurist. Teisalt olenes see, mida söödi, sellest, mis kusagil kasvas ja see omakorda kliimast. „Ei saa välja tuua, et Rapla või Juuru või Märjamaa kihelkonnas kasvas ainult see ja kusagil mujal seda ei olnud,” ütleb Raplamaa rahvakultuurispetsialist Anne Ummalas, kes on viimastel aastatel uurinud meie kandi toidupärimust.
Põhja-Eesti on sarnase kliima ja mullastikuga, siin on kasvatatud sarnaseid toidutaimi ning saagikus on olnud võrdlemisi sarnane. Söödi üsna samasugust toitu, mis oli vaheldusrikkam, kui elati merele lähemal. Kõige parema ülevaate sellest, mida kuskil söödi, saab Anne Ummalase sõnul etnoloog Aliise Moora raamatust „Eesti talurahva vanem toit” (1980, 1991). „Ta on teinud meeletu töö, uurinud arhiividest, mida kusagil kasvatati – selle põhjal, kui palju andameid mõisale maksti. Need kogused on eri piirkondades erinevad.”
Oma mõjutused on tulnud ka mõisatest, nii uute toitude kui ka toiduainete näol. Näiteks pipar jõudis talurahva kööki ilmselt just mõisa kaudu. Umbes sada aastat tagasi hakkasid siinset toidukultuuri tugevasti mõjutama ka kodumajanduskoolid (Orgita, Kehtna). „Ma arvan, et tänu tugevale kodumajanduskoolile on meie piirkonnas toitumine hüppeliselt rikastunud. Enne seda oli toit võib-olla lihtsam,” sõnab Anne.

Meie kandi toidud

Meie maakonna kuulsaim toit on kahtlemata kartulivorst, millest suurem osa raplamaalasi ei teadnud mitte midagi, kuni see kanti vaimse kultuuripärandi nimekirja ja sellest rohkem rääkima hakati. „See oli kitsa piirkonna – Märjamaa, Velise, Vigala – omapärane toit,” räägib Anne. „See ei ole üldse paha, et oleme leidnud selle ühe asja, mida levitada ja millest kõik teavad, et see on Märjamaalt.”
Aga huvitavaid ja omapäraseid toite on siinkandis olnud veel. Näiteks teab ta, et Pahkla ja Prillimäe piirkonnas on tehtud sellist kruubivorsti, kuhu ei panda verd, vaid läbi hakklihamasina aetud maksa. „Tean ühte naist, kes iga jõulude eel oma suguvõsale maksakruubivorstiportsu valmis teeb ja see on väga mõnus. Ta on natuke selle mekiga, kui pasteedi jaoks maksa ära keedad.”
Seega on Raplamaal tehtud koguni kolme erinevat kruubivorsti: on valge kruubivorst, verivorst ja maksakruubivorst. „Seda maksavorsti retsepti olen ma kunagi ka ühes vabariigiaegses kokaraamatus näinud, aga kui oma Eesti ametiõdedega olen sellest rääkinud, siis keegi ei tea, et nende kandis sihukest asja oleks tehtud,” räägib Anne ja lisab: „See tundub esialgu natuke kummaline, aga ma loodan, et keegi hakkaks seda nüüd rohkem tegema. Väga hea vorst on.”
Vigalast on ta kuulnud kopsukohendi retsepti. „Põhimõtteliselt nagu maksapasteet, aga kopsust tehtud ja porgandit sees ei ole, pekki ja sibulat küll. Ja ta on palju õhulisem. Kui hästi maitsestada soola ja pipraga, ei ole üldse paha.” Oma lapsepõlvest mäletab ta kopsupirukat. „See oli väga tavaline ja ka väga hea. Mu sõbranna sõi ja kiitis, aga kui korra ütlesin, et seal on kopsu sees, siis ta enam ei tahtnud,” ütleb Anne leebe huumoriga.
Veel on ta kuulnud Hageris väga põnevast piparkoogiretseptist, kus tainasse pannakse rasvakõrneid.
„Kui räägin, siis öeldakse, et sellist asja ma küll ei söö,” muigab ta ülalmainitud toitudest rääkides, aga julgustab proovima, sest esmapilgul ootamatu ja võõrastav toit võib osutuda väga maitsvaks. Tõsi, kui pole ise varem teinud, tuleb tasakaalustatud maitsestamist harjutada. Kindlaid nippe selleks pole, see peab olema ikkagi käe sees.

Oder ja läätsed

Siinmail on väga palju kasvatatud ja söödud erinevaid kaunvilju – läätsed, herned ja oad. Läätsesuppi on söödud vähemalt korra nädalas ja Anne soovitabki rohkem süüa läätsesid kui meie kandile omast toitu. See on seda lihtsam, et läätsede valmistamiseks on tänapäeval juba väga palju eri võimalusi ja retsepte.
Lisaks asus meie maakond odrakasvatuspiirkonnas. Seega söödi siin palju odratoite. „Mulgid on väga uhked oma pudru üle, aga selle teisendeid on päris palju. Meil siin on seda ka väga palju tehtud. Selle nimi on olnud poolvillane,” räägib Anne Ummalas. Nii et me võiksime julgelt seda putru teha ja süüa ning mulgi pudru asemel oma nimetust kasutada. Anne toob veel välja, et näiteks Väike-Maarjas sai ta mulgi pudru nime all hoopis teistmoodi valmistatud putru, kus kartulid ei olnud purustatud, vaid kuubikutena.