Kui õpilased visatakse pesuveega välja

Ester Šank, emakeeleõpetaja

Miski on mäda Eesti riigis, eriti meie hariduspoliitikas (mida ehk teistegi valdkondade esindajad oma tegevussfääri kohta väidavad).

Kui olin lugenud kauase diplomaadi, Hiiumaa kirjandusfestivali eestvedaja Tiina Maibergi postitust Facebookis ja kohtunud koolis haridusministeeriumi ametnikuga, ei suutnud endagi arvamust enam vaka alla jätta. Taustale oli ju talletunud veel hulganisti asjaolusid, mida võib kokku võtta Paul-Eerik Rummo värssidega „Ükskord prahvatab vimm,/ mis kogunend salaja”.
Siiski mitte päris salaja. Eesti kooliga on kõigil meil mingi puutumus, misläbi kujunenud ka hinnang hariduspoliitikale ja koolikorraldusele. Enamasti olen kuulnud-lugenud pehmelt öeldes kriitilisi arvamusi, et mitte öelda hävitavaid. Olgu siis põhjus kõige üldisem suhtumine haritusse (ja mitte diplomisse) ükskõik millise ameti puhul või õpetajate töö väärtustamine või ka peaaegu pidevad reformid hariduselus.
Palgapoliitika Eesti riigis on omaette teema, mis näikse arenevat selles suunas, et eliidi ja massi aina suurenev palgalõhe viib varem või hiljem olukorrani, kus „alamkihid enam ei saa ja ülemkihid ei taha”. Või vastupidi. Tagajärg võib olla nagu muinasjutus kuldkalakesest ja täitmatust naisest. Igatahes õpetaja praegusel naeruväärsel palgal, võrreldes tema igapäevast vastutust ükskõik millise ametniku või turundusjuhi omaga, on juba tuntavaid tagajärgi.
Kuid ka tublisti suurem palk poleks see ainus ankur, mis õpetajaid koolis hoiab. Professor Äli Leijen tõdes Õpetajate Lehes, et lisaks mängivad rolli ka õpetaja töökoormus, kooli juhtimine ja koolikultuur – kõik haridusministeeriumi pädevuses. Samas peegeldumas vastu klassiruumis.

Argipäev

Tunnis istub 22 eesti emakeelega õpilast, kellele õpetaja selgitab käsitletavat teemat samuti eesti keeles. Neli taipavad asja otsekui lennult ja kümme hakkavad teemakohaste ülesannete lahendamise abil samuti pisitasa aru saama. Kaheksa õpilase jaoks peab aga õpetaja kusagilt lisaaega leidma, nii tunnis kui ka pärast tunde teema veel üle seletama, kiiremate tempot pidurdades ja sellega nende niigi hääbuvat õpihuvi kahandades.
Ent lisaks 22 eestikeelsele lapsele on samas klassis veel kaks võõrkeelset õpilast ja nemad ei mõista sõnagi sellest, mida õpetaja räägib. Võib-olla nad ei tahagi aru saada (ükskõiksus, sõjatrauma vms), aga kuidagi peab õpetaja ka nendeni jõudma, et sama õppeaja raames nad koos ülejäänud 22-ga tulemuseni viia. Aga abistavaid õppevahendeid pole, peamine metoodiline juhend: kaasa, aga ära tõlgi. Seega pole õpetajal kasutada muud peale oma käte (žestid) ja pea (miimika, nutikus).
Kolm ja pool aastat tagasi tulid meie kooli(desse) esimesed ukraina lapsed. Neile pakutud esmalahendused olid kooliti/omavalitsuseti erinevad. Üks mu õpilane õppis Järvamaa koolis kevadel 2022 kolm kuud ainult eesti keelt, järgmisest õppeaastast jätkas aga ühes Rapla maakonna gümnaasiumis koos rahvuskaaslastega õpinguid ainult ukraina keeles. Pole siis imeks panna, et järgmisse kooli jõudes jäi ta eestikeelses klassis hätta.
Seega on möödunud varsti neli aastat, klassidesse lisandunud uusi võõrkeelseid õpilasi, nende õpetamiseks vajalik inim- ja finantsressurss pole aga ilmselt täienenud, sest eelkirjeldatud olukord on ka praegune reaalsus. Kõik on jäänud aineõpetajate õlule, selmet korraldada muukeelsete laste intensiivne eesti keele algõpe pädevate spetsialistidega (kus nad on?) omavalitsuse piires keskselt. Haridusametnikkond pakub paremal juhul „abistavaid” tunnivaatlusi ja üldteoreetilisi loenguid.
Siit hargnevad aga uued probleemid lisaks sellele, kuidas õpetaja end tunnis erinevate vajaduste-võimetega õpilaste vahel suudab jagada, saavutades seejuures tundide tõhususe ja õppekava järgimise. Siinsamas peitub ka üks ilmsemaid eeldusi õpetaja läbipõlemiseks. Kes siis asemele asub – pole näha. Ja mis saab neist lastest, kel on eeldusi enamaks, kui nivelleeritud kool laseb neil arendada?

Pidupäev … ei ole lõputu

Õpetajale – nagu ka kindlasti lapsevanemale – pakuvad rõõmuhetki lapsed, kes suudavad oma eeldusi parimal moel kasutada, seda kaasava hariduse umbsuse kiuste. Ja kui klassitoas jõutakse üksteisemõistmiseni, ilma et kaasneksid „higi, veri ja pisarad”, on see juba pidupäev.
Ent kohe murrab taas sisse argipäev. Saabub järjekordne uus juhend, strateegiapaber, otsus.
Hariduskorralduses tehakse peaaegu katkematult muudatusi, „kõrgemalt” tuleb dokumente nagu Vändrast saelaudu. Ametnikkond justkui õigustaks oma olemasolu ja preemiaid. Ühtlasi on ministril järjekordne poliitiku-pidupäev, kui saab taas minuti kaamera ees, et uut otsust õigustada.
Kord otsustatakse jõuluvaheaega pikendada kolmele nädalale, et seejärel kohe kahe nädala juurde naasta. Kord kuulutatakse e-eksamile üleminekut juba tulevast aastast, aga saades aimu plaani ennatlikkusest, lükatakse see tulevikku. Ja üks kooliellu enim segadust toonud lõpueksamite aja muutmine – mingi uitmõtte või väikse huvigrupi tahtmise teostus?
Nõustun Tiina Maibergi arvamusega: „Eesti kõrgelt hinnatud hariduselus on viimasel ajal nii palju ümberkorraldusi ja ümbermõtlemisi, et mine sa võta kinni, mis on kogu selle segaduse eesmärk. Näib, et kõige vähem mõeldakse siin õpilastele ja õpetajatele. Üha uued suunised ja reformid, mis ei põhine ühelgi tõsiselt võetaval analüüsil.”
Jakob Westholmi gümnaasiumi direktor Rando Kuustik võtab sama kokku hinnangusse, et „haridust juhitakse nagu tehast protsesside, aruannete ja kontrollide kaudu”.
Ja kunstiteadlane Sirje Helme nendib Eestis üldisemalt valitseva olukorra kohta: „Perspektiivi ei anna keegi. Ainuke, mida kuuleme: raha pole, midagi teha ei ole. See on korralikult kafkalik hoiak, mis ühiskonda valitseb. Eriti kui ärevil on noored inimesed, kes võiksid mõelda positiivselt ja õnnelikult, sest nemad on meie tulevik.”
Just! Selles strateegiate, otsuste jm dokumentide virvarris ei kuuldu peamist küsimust: mis sellest muutub paremaks meie hariduses ja ennekõike õpilase jaoks?
Äsja nõudsid ülikoolide rektorid haridus- ja teadusministeeriumilt vastutuse võtmist meie kõrghariduse tuleviku pärast, aga esmalt peaks keegi vastutama põhihariduse kvaliteedi eest. Kui see on puudulik, jääb kiratsema ka kõrgharidus ja kõik muu Eesti riigis. Milline on sel juhul meie tulevik? See ei ole vaid retooriline küsimus.