Lauri Laats, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Aasta algas Reformierakonna jaoks suure sõnumiga. Peaministrierakond kuulutas avalikkusele „võitu“. Sotsiaalmeedia, poliitiline reklaam ja avalikud sõnumid jätsid mulje, justkui oleks Eesti jõudnud pöördepunkti, kus tehtud otsused annavad põhjust eneseõnnitluseks.
Kui vaadata loosungist kaugemale ja hinnata tegelikke poliitikavalikuid ning nende tagajärgi, tekib küsimus: mille üle täpselt oravad rõõmustavad? Toon siinkohal välja selle aasta alguse kõige kõnekamad teemad.
Sõnad ja teod ei lange kokku
Alustagem demograafiast. Eesti sündimus on langenud mitu aastat järjest ning viimased statistilised ülevaated kinnitavad, et oleme sügavas demograafilises kriisis. See ei ole abstraktne tulevikuprobleem, vaid juba täna meie tööjõuturgu, sotsiaalsüsteemi, regionaalset arengut ja riigi julgeolekut mõjutav reaalsus. Ometi ei ole sündimuse kasv ega perede kindlustunde suurendamine tõusnud valitsuse keskseks prioriteediks. Avalikest strateegiadokumentidest võib leida üldsõnalisi viiteid, kuid puudub selge poliitiline fookus ja rahaline katteplaan. Raske on näha „võitu“, kui riigi tulevikku kandvate inimeste arv järjepidevalt väheneb.
Teiseks ühistransport ja sotsiaalne õiglus. Viimastel kuudel on arutelud liikunud suunas, kus ka lapsed ja pensionärid peaksid hakkama maksma maakondliku ühistranspordi eest. Seda põhjendatakse vajadusega paremini mõista kasutajate liikumisharjumusi ja parandada süsteemi efektiivsust. Samas rõhutati varasemates koalitsioonilubadustes vastupidist – et ühistransport peab jääma kättesaadavaks just neile, kelle sissetulekud on kõige väiksemad.
Automaksu kehtestamisel lubati selgesõnaliselt, et ühistransporti laiendatakse ning maakondlik transport ei muutu tasuliseks. Tegelikkus kujunes vastupidiseks, otsused tehti ajal, mil valitsuses osalesid ka sotsiaaldemokraadid, kelle häältega need muudatused läbi viidi. Mahte on vähendatud, inimesed maksavad rohkem ning nüüd soovitakse koormata ka noori ja eakaid. Nii palju siis regionaalpoliitikast. Kui sotsiaalpoliitiline valik viib selleni, et nõrgemad maksavad rohkem, ei ole see süsteemi korrastamine, vaid vastutuse nihutamine neile, kes seda kõige vähem kanda suudavad.
Kolmandaks energiapoliitika. Avalikkusele on korduvalt kinnitatud, et Eesti liigub kiiresti fossiilkütustest loobumise suunas ning põlevkivienergeetika roll peaks aastaks 2035 sisuliselt kaduma. Keskkonnaeesmärke ei saa ega tohi alahinnata, kuid küsimus on ajastuses ja alternatiivides. Põlevkivi ei ole pelgalt majandusharu, see on seni olnud Eesti energiajulgeoleku oluline osa. Kui samal ajal puudub realistlik ja toimiv asenduslahendus, tähendab see kasvavat sõltuvust imporditavast energiast. Julgeolekuolukorras, kus sõltuvused ei ole enam pelgalt majanduslikud, vaid strateegilised, on see risk, mitte võit.
Neljandaks riigi rahandus ja otsuste kvaliteet. Hasartmängumaksu seaduse muudatused, mis pidid väidetavalt tooma riigieelarvesse lisatulu käivete suurenemise kaudu, on avalikkuse ette toonud ebamugava tõsiasja: seadusandlik „näpukas“ võib tähendada, et järgmisel aastal ei laeku riigieelarvesse hasartmängumaksust sentigi ning tekib ligikaudu 27 miljoni eurone auk.
See ei ole ideoloogiline vaidlus, vaid küsimus elementaarsest professionaalsusest. Riigi rahanduse juhtimisel ei tohiks sellised vead olla võimalikud, eriti olukorras, kus sama valitsus räägib pidevalt vajadusest maksutõusude ja kokkuhoiu järele. Vastutusest rääkides on pilt veelgi kummalisem – valitsus püüab süüd veeretada opositsioonile, kuigi opositsioon oli algusest peale selle seadusemuudatuse suhtes skeptiline ja hääletas kõigil lugemistel selle vastu.
Reformierakonna võit = Eesti kaotus
Kõiki neid näiteid ühendab üks joon: Reformierakonna juhtimisel on kaotanud nii Eesti kui ka Eesti inimesed. Võidust ei saa siin rääkida. Veelgi enam, huvitav on jälgida, kas tõesti arvatakse, et inimesed unustavad neile kehtestatud maksukoormuse, teenuste hinnatõusud ja pideva toimetuleku halvenemise. Sama kehtib ettevõtjate kohta, kes peavad iga päev üha raskemates tingimustes ots otsaga kokku tulema.
„Võit“ võib olla toimiv loosung reklaamis, kuid riigi juhtimisel muutub see tühjaks sõnaks hetkel, kui inimeste igapäevane kogemus räägib vastupidist. Kui sündimus langeb, toimetulek halveneb, energiajulgeolek seatakse küsimärgi alla ja eelarveauke ei suudeta professionaalselt vältida, siis ei ole tegemist võiduga, isegi mitte kehvasti maskeeritud võiduga. See on kaotus, mille eest maksavad Eesti pered, eakad, ettevõtjad ja lõpuks kogu riik.
Poliitika ei ole imagokampaania ega turundusvõistlus. Eesti inimesed ei vaja loosungeid, vaid vastutust, ausaid valikuid ja selgeid prioriteete. Kui kaotusi nimetatakse järjekindlalt võitudeks, ei näita see tugevust, vaid eemaldumist tegelikkusest. Eesti tulevik ei vaja võiduhüüdeid, see vajab juhtimist, mis julgeb vaadata probleemidele otsa ja neid ka lahendada.
