Kas suured elektriarved on paratamatus?

Heiki Hepner,
Isamaa Raplamaa piirkonna esimees

Jaanuar tõi Eestisse tõsise elektrienergiašoki, mis puudutas valusalt nii kodusid kui ka ettevõtteid. Elektri hind oli paljudele tarbijatele võrreldes eelmise aasta keskmisega sisuliselt kahekordne. See ei olnud ainult külma ilma paratamatu tagajärg, vaid suuresti ka kehva planeerimise ja valede otsuste tulemus.
Vaatame kõigepealt pikema perspektiiviga seotud küsimusi.
Aasta tagasi kuulutas valitsus välja suure energiaplaani, mille keskmes on tuuleenergia ulatuslik väljaarendamine. Paraku on üldteada fakt, et kui talvel on külma keskmisest rohkem, siis tuult ei ole. Tuuleenergia tootmine kukkus jaanuaris ilmaolude tõttu võrreldes detsembriga ligi poole võrra. See tähendab, et just kõige külmemal ajal ei olnud lootustki, et tuul elektrivajaduse ära katab. Nii selgus taas, et juhuelektrile, mis sõltub ilmast, ei saa üleliia suuri lootusi panna. Kui tuult ei ole, siis ei aita ka suurem ehitatavate tuulikute arv.
Lisaprobleemiks oli asjaolu, et jaanuaris jäi suures osas turult eemale ka Eesti Energia juhitav tootmisvõimsus. See tekitab õigustatud küsimusi: kas põhjuseks olid ootamatud rikked, kehv planeerimine või rohepöördest lähtuv omanikupoliitika? Teada on, et kui Auvere elektrijaam oleks töötanud täisvõimsusel, oleks elektri keskmine hind olnud jaanuaris ligikaudu 20 eurot megavatt-tunni kohta madalam. See on summa, mis oleks paljude perede ja ettevõtete jaoks olnud väga tuntav.
Selle asemel, et laiutada käsi, peaks valitsus töötama intensiivselt Euroopa Liidu CO2 kaubanduse reformimise nimel. On palju räägitud, et CO2 hind peaks jääma vahemikku 20-30 eurot tonn. Jaanuaris oli CO2 tonni keskmine hind enam kui 86 eurot ehk 3-4 korda mõistlikust hinnast kõrgem. See tähendab, et me maksime 55-65 eurot megavatt-tunni kohta rohkem, kui oleks mõistlik.
Miks valitsus selle küsimuse lahendamisel nii passiivne on? Sest see raha laekub riigieelarvesse nn kaudse maksuna, ilma et keegi saaks selle kehtestamisel valitsust süüdistada. Ja kuna CO2 tasu läheb põlevkivist toodetud elektri hinda, siis maksab tavatarbija selle pealt veel lõpuks ka käibemaksu. Lisaks sujuvale rahavoole on tänaste valitsejate jaoks tegemist ka ideoloogilise küsimusega, kus põlevkivi nime enam suhu võtta ei taheta. Haridus- ja teadusministeerium on jõudnud juba ettepanekuni TTÜ põlevkivi professuur ümber nimetada nii, et seal ei oleks sõna põlevkivi. See kõik on lihtsalt piinlik.
Eestil oleks mõistlik taotleda EL-i tasandil sellise heitmekaubanduse süsteemi tühistamist. Tänane süsteem ei tõsta mitte ainult elektrienergia hinda, vaid kahjustab terve Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Spekulatiivse ja ujuva kvoodikaubanduse asemel peaks kehtima kindel ja prognoositav makse, mis oleks kokkuleppeline ka globaalsel tasandil. Viimane aeg on loobuda jäikadest ideoloogilistest seisukohtades ja lähtuda Eesti rahvuslikest huvidest. Eesti energiapoliitika vajab tõsist ümberhindamist. Juhitava tootmise, olgu selleks põlevkivijaamad või muud kindlad võimsused, rolli ei saa lihtsalt kõrvale lükata.
Mida saaks operatiivselt teha ja mis ei sõltu Euroopa liidu poliitikast.
Elektri hinda kergitasid lisaks tootmisprobleemidele ka mitmed riigi enda otsused: uued tasud elektrisüsteemis, elektriaktsiisi tõus ja võrgutasude kallinemine. Kõigile nendele tasudele lisandub 24-protsendiline käibemaks. Käes on külm veebruar ja sünoptikud ennustavad ka külma märtsi, mis tähendab, et hinnasurve jätkub veel paar kuud. Nii on tekkinud olukord, kus riik teenib kõrge elektrihinna tõttu rohkem maksutulu, samal ajal kui inimesed ja ettevõtted peavad toime tulema kasvava elukalliduse ja kahaneva konkurentsivõimega.
Sellises olukorras oleks mõistlik kehtestada vähemalt lühiajaliselt leevendusmeetmed tarbijatele. Valitsuse plaan toetada umbes 90 energiaintensiivset ettevõtet ei aita tavaperesid ega enamikku kohalikke ettevõtjaid. Õiglane lahendus oleks seada piir, millest kõrgemad elektriarved hüvitatakse automaatselt. Sarnaseid lahendusi on Eestis varem kasutatud ning neid oleks võimalik rakendada kiiresti, ilma keeruliste toiminguteta. Katteallikaks võiks olla raha, mida riik saab elektrihinna tõusu tõttu rohkem kätte, samuti heitmekaubanduse tulu või Eleringi kogunenud ülekoormustasu reservid. Need on summad, mis on mõeldud just kriisiolukordade leevendamiseks.
Jaanuarikuu ebanormaalselt kõrge elektrihind andis selge hoiatuse: vale energiapoliitika tähendab kõrgemaid hindu ja suuremat ebakindlust. Selle hinna maksavad lõpuks kinni tavalised inimesed ja kohalikud ettevõtted. Just seetõttu on aeg vaadata üle senised valikud ja seada esikohale taskukohane ning kindel energiavarustus. Suured elektriarved ei ole paratamatus, vaid poliitiliste valikute küsimus ja tegemata töö.