Leppisime Järvakandis Ukraina sõja lõppu ootava Harkivist pärit kunstniku Tetiana Klymenkoga kokku, et kohtume ajalehe toimetuses. Jään pisut hiljaks. Kui kohale jõuan, seisab Tetiana meie jutuajamiste toa akna juures ja uurib tähelepanelikult korvpallikooli nurgatagusele seinale mõne kuu eest ilmunud tänavakunstnik Alvar Kraavi värvikirevat taiest. Tetiana on siiralt huvitatud – mida sellega öelda on tahetud. Mul on piinlik tunnistada, et pole seni ikka veel leidnud aega süveneda meie aknast väga hästi näha olevasse teosesse.
See on meie esimene kohtumine. Oleme Tetiana Klymenkoga varem ühe korra telefonitsi suhelnud. Siis rääkisime põhiliselt tema Rapla kultuurikeskuses Rütmani galeriis välja pandud isikunäitusest „Kui hing kõneleb seal, kus loodus räägib”. Andsin tookord mõista, et tahaksin temaga kõnelda sõjast, mis juba neli aastat tema kodumaad räsinud.
Ta alustab hoopis kõrgrenessansi meistrist Leonardo da Vincist, Euroopa portreekunsti psühholoogilise suuna rajajast ja stumato – st pehmete värvus- ning sujuvate valgus- ja värviüleminekutega maalimisviisi esimesest kasutajast. Ta rõhutab, et on Leonardo da Vinci talendi austaja, tunneb suurt huvi tema maalimisviisi vastu ja püüab oma mustvalgetes söepliiatsitehnikas teostes tema eeskujul valguse ja varjuga mängida.
Järgnevad paarkümmend minutit on kahtlemata väga huvitavad ja harivad, kuid see pole see, mida mina olen silmas pidanud.
