Dr Piret Rospu, perearst, Eesti Perearstide Selts
Kas alaealine peaks saama ise otsustada, kas lasta end vaktsineerida? Perearstina ütlen: noorte arvamusega arvestamine ei ole uus asi, see on tervishoius ammu igapäevane praktika. Pigem on küsimus, miks koolivaktsineerimine on seni olnud erand, kus nõutakse alati vanema kirjalikku nõusolekut ja kahjustatakse nii noorte huve.
Vaktsineerimine on Eestis tavapärane. Kaheaastastest lastest on riikliku kava vaktsiinid saanud üle 80% ja kooliealistest on vaktsineeritud üle 70%. Paraku jääb see alla taseme, mis aitab haiguspuhanguid vältida.
Teismeliste seas langeb vaktsineeritus järsult
Koolis vaktsineeritakse 12-15-aastaseid teismelisi: tehakse tõhustusdoosid juba esimestel eluaastatel kavas olnud difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu ning kaitse mumpsi, leetrite ja punetiste vastu. Ainsa uuena lisandub HPV vaktsiin. On ebatõenäoline, et lühikese ajaga kaoks paljudel peredel usaldus vaktsineerimise vastu. Palju tõenäolisem on, et osa noori jääb kaitseta korralduslike takistuste tõttu.
Vaktsineerimine on vabatahtlik ja seda ei plaanita muuta. Seega peame eemaldama tõkked, mis teevad vaktsineerimise keeruliseks. Üks neist on liigne paberimajandus koolis.
Praegu peab lapsevanem koolivaktsineerimise puhul andma kirjaliku nõusoleku või keeldumise ning nõusolekut küsitakse iga vaktsineerimiskorra kohta eraldi. Kooliõed teavad, kui vaevaline see on: vanematele saadetakse korduvalt teateid, paberid jäävad lapse koolikotti ja vastused ei jõua õigel ajal kohale. Nii võib laps jääda vaktsiinist ilma mitte seetõttu, et pere on vastu, vaid seetõttu, et vorm jäi esitamata. See ei ole aus eeskätt nende laste suhtes.
Teame, et suurem osa peredest on vaktsineerimisega nõus. Sotsiaalministeerium ongi ette valmistanud eelnõu, mille järgi peavad kooliõed jätkuvalt vaktsineerimise plaanist peresid teavitama, jättes neile piisavalt aega otsustamiseks. Uuendusena kaob vaktsineerimisega nõustujatelt ära kohustus nõusolekut avaldada ja sellega muutub valdava enamuse jaoks elu lihtsamaks. Keeldujad saavad oma arvamuse kooliõele teada anda. Keeldumist ei tehta keerulisemaks, kui on siiani olnud nõustumine.
Noortel on õigus oma tervise üle otsustada
Mis saab siis, kui noor ja vanem on eri arvamusel? Perearsti kogemus ütleb, et need on erandjuhud, aga vahel harva seda siiski ette tuleb. Võlaõigusseadus ütleb: piiratud teovõimega patsient (nt alaealine) võib teha terviseotsuseid ise nii palju, kui ta suudab otsuse poolt- ja vastuargumente vastutustundeliselt kaaluda. Seda nimetatakse kaalutlusvõimeks. Kui noor ei mõista otsuse sisu, otsustab tema seaduslik esindaja.
Just võlaõigusseadusest juhindub kogu tervishoid ning näiteks minu kui perearsti juurde tulevad noored vahel ilma vanemata. Ma ei saada neid ära, kuid kõigepealt vestlen nendega, et teha kindlaks – kas ta on kaalutlusvõimeline või tuleks tal paluda tulla uuesti koos eestkostjaga.
Seega koolivaktsineerimise praegune nõue, et alati peab olema vanema kirjalik nõusolek, on seadusega vastuolus. See eirab noore õigust kaalutlusvõime hindamisele ja kaalutlusvõimelise noore õigust otsustada. Sama põhimõtet toetavad ka ÜRO lapse õiguste konventsioon ning õiguskantsleri seisukohad.
Nüüd plaanib sotsiaalministeerium võimaldada kaalutlusvõimet hinnata ka kooliõel. Isegi kui lapsevanem saadab keeldumise, on kaalutlusvõimelisel teismelisel soovi korral õigus siiski vaktsiin saada. Ja vastupidi – kui kaalutlusvõimeline noor ei soovi vaktsiini, siis seda talle ei tehta ka siis, kui vanem väga-väga soovib.
Muidugi on esmavalik alati kokkulepe peres ja meditsiinitöötaja roll on siin ka selle saavutamisele kaasa aidata. Kui eriarvamus aga tekib, peab noorel olema võimalus saada neutraalne selgitus ja teha teadlik otsus. Kaalutlusvõime hindamine tähendab, et kooliõde selgitab ja küsib üle: kas noor mõistab, mis on vaktsineerimine, miks seda tehakse, millised võivad olla kõrvaltoimed ning mis riskid kaasnevad vaktsineerimata jätmisel. Arstide erialaseltside ja õiguskantsleri büroo koostöös on selleks valminud ka üksikasjalik juhend.
Oluline on ka mõista, et vaktsineerimisest keeldumine või sellega nõustumine ei ole kivisse raiutud. Patsient (ka alaealine) võib oma arvamust muuta, keeldumise või nõustumise tagasi võtta (kuni pole veel vaktsineeritud), nõustuda ühe vaktsiiniga ja keelduda teisest. Samad põhimõtted on kehtinud juba ammu ja need jäävad püsima.
Sotsiaalministeeriumis kavandatava muudatusega antakse noortele ka koolitervishoius õigus, mis neil on alati olemas olnud – õigus teha ise otsused oma tervise üle. Kooliõde nõustab ja hindab, lapsevanemale jääb alati alles tema toetav, nõustav ja suunav roll.
