Lauri Laats, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Jaanuari tarbijahinnaindeksi andmete korduv edasilükkamine ei ole lihtsalt mingi tehniline apsakas. See puudutab väga otseselt inimeste igapäevast hakkamasaamist, riigi usaldusväärsust ja seda, kui targalt me majanduspoliitikat teeme. Kui näitajad, mille järgi arvutatakse pensione, toetusi, palku ja lepinguid, jäävad teadmata ajaks tulemata, siis tehakse otsuseid sisuliselt pimesi.
Tarbijahinnaindeks ei ole lihtsalt üks number Exceli tabelis. See on mõõdik, mille järgi inimesed tunnetavad, kas elu läheb kallimaks või jääb enam-vähem samaks. Selle järgi korrigeeritakse sissetulekuid ja hinnatakse, kas riigi majanduspoliitika töötab. Kui see süsteem logiseb, saavad kõige rohkem pihta need, kellel pole niigi mingit varuruumi – pensionärid, üksikvanemad ja väiksema sissetulekuga pered.
Kommunaalkulud vs elektroonika
Kui isegi Statistikaamet ei oska öelda, millal andmed valmis saavad, tekib paratamatult küsimus: kas elukalliduse mõõtmine on riigi jaoks üldse prioriteet? See ei ole ainult IT või töökorralduse küsimus. See on küsimus sellest, mis on päriselt oluline.
Aga probleem ei ole ainult hilinemises. Ka õigel ajal avaldatud tarbijahinnaindeks ei kajasta sageli seda, mida inimesed oma rahakotis tunnevad. Reformierakonna valitsuse poolt initsieeritud uus metoodika kipub järske hinnatõuse „ära siluma“. Kui elekter ja küte lähevad kalliks, aga samal ajal mõni elektroonikatoode odavneb, jääb statistikas mulje mõõdukast inflatsioonist. Inimese jaoks tähendab see aga väga reaalselt suuremaid arveid iga kuu.
Enamik peresid ei osta igal aastal uut telerit ega telefoni. Küll aga maksavad nad iga kuu elektri, kütte, toidu ja eluaseme eest. Need on vältimatud kulud – neid ei saa edasi lükata ega ära jätta. Just need peaksid indeksis olema kõige suurema kaaluga. Täna ei ole see alati nii.
Sama lugu on oma kodu tegeliku hinnaga. Laenumaksed, intressid ja kinnisvaraga seotud kulud on paljudele peredele suurim väljaminek, aga statistikas kajastuvad need vaid osaliselt. Nii tekibki olukord, kus ametlik inflatsioon ei lähe kokku inimeste päriseluga. Tänane valitsus tahab hoida elukalliduse tõusu numbrites väiksemana, kui see tegelikult on.
Lisaks ei arvesta praegune süsteem piisavalt seda, et Eesti koosneb erineva elukorraldusega piirkondadest. Linnas ja maal on väljaminekud oluliselt erinevad. Maal kulub rohkem transpordile ja kütusele, linnas üürile ja kommunaalidele. Pensionäri, üksikvanema ja lasterikka pere kulustruktuur on samuti väga erinev. Üks „keskmise inimese“ indeks ei suuda seda kõike peegeldada.
Tulemus on see, et toetused ja pensionid seotakse näitajaga, mis ei vasta paljude inimeste tegelikule olukorrale. Ostujõud väheneb tasapisi. Seda ei nimetata kärpeks, aga inimese jaoks tundub see täpselt samamoodi – raha jääb lihtsalt järjest vähemaks.
Mida peaks tegema?
Esiteks peab riik tagama, et tarbijahinnaindeks oleks alati õigeaegne ja usaldusväärne. See eeldab normaalset rahastust, toimivaid süsteeme ja selget vastutust. Elukalliduse mõõtmine ei ole kõrvalteema, vaid sotsiaalse turvatunde alus.
Teiseks tuleb metoodika üle vaadata. Vältimatutele kuludele – elekter, küte, toit, transport ja eluasemekulud – tuleb anda suurem kaal. Oma kodu omamise hind peab kajastuma palju realistlikumalt ning harva ostetavate kaupade mõju peaks olema väiksem.
Kolmandaks peaks arendama eraldi indekseid erinevatele gruppidele ja piirkondadele. Pensionäridele, lastega peredele ning linna- ja maapiirkondadele oma näitajad annaksid poliitikakujundajatele palju täpsema pildi.
Tarbijahinnaindeks ei ole tehniline detail. See mõjutab otseselt inimeste elu ja turvatunnet. Kui see on elust kaugenenud või hilineb, muutub ka poliitika ebaõiglaseks. Riik ei tohi peita inimeste vaesumist statistika taha. Statistika peab aitama probleeme ausalt näha ja siis ka lahendada. Just seepärast vajab tarbijahinnaindeks Eestis rohkem päriselu mõõdet.
