Kertu Elfenbein, OÜ Pajaka Puit
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ütles hiljutises intervjuus, et metsanduse ümber käiv arutelu on emotsionaalne ja vähe faktipõhine. Sama mõtet käsitles ka arvamuslugu „Diskussioon Eesti metsa tuleviku üle ei ole pelgalt emotsionaalselt laetud” (RS 11. märts), kus viidatakse, et selline arutelu ei vii tegelikult kedagi edasi.
See tähelepanek on oluline. Ja mitte ainult sellepärast, et see kõlab loogiliselt, vaid seetõttu, et see kirjeldab üsna täpselt seda, mis praegu avalikus ruumis toimub. Metsast räägitakse palju. Aga sageli mitte faktide, vaid lugude kaudu.
Toon näite. Hiljuti levis sotsiaalmeedias laialt lugu ühest metsaomaniku ja puiduettevõtte vahelisest kohtuvaidlusest (asi nr 2-18-13777, https://www.teatmik.ee/et/judgment/398266080). See lugu räägib minu pereettevõttest ja ühest 7,5 aastat kestnud kohtuasjast. Tegemist oli vaidlusega, mis läbis kõik kohtuastmed ning lõppes ettevõtte kasuks – rikkumisi ei tuvastatud. Sellest hoolimata kogus seda juhtumit aasta pärast vaidluse lõppu looduskaitseaktivisti poolt kirjeldav postitus kiiresti tähelepanu: 25.03.2026 seisuga 318 reageerimist, 30 kommentaari ja 71 jagamist (https://www.facebook.com/groups/mtuhoiameloodust/permalink/2696209054112306).
See ei ole juhus. Inimesi kõnetavad lood, mitte kohtulahendid. Aga probleem tekib siis, kui loost saab midagi enamat kui lihtsalt üks juhtum. Sotsiaalmeedias esitatud käsitlus ei olnud tasakaalustatud ülevaade, vaid ühe poole vaade. Sellest vaatenurgast kujunes pilt, kus väike metsaomanik seisab vastamisi ebaõiglase süsteemiga, kus ettevõtted ja riigiametnikud tegutsevad justkui ühiselt tema vastu. See on lihtne ja mõjus narratiiv. Seda on kerge mõista ja veel lihtsam jagada. Aga see ei ole kogu pilt.
Sellest loost jäi välja näiteks see, et vaidlus oli tsiviilõiguslik, mitte järelevalve rikkumise juhtum. Jäi mainimata, et kohtud võrdlesid konkreetseid süüdistusi seadustega ega leidnud vastuolusid. Samuti see, et enamik nõuetest jäeti rahuldamata ning menetluskulud jäid valdavalt metsaomaniku kanda. Need ei ole kõrvalised detailid. Need on asja sisu. Kui need aga loost välja jätta, muutub ka järeldus. Ja just nii sünnibki narratiiv – mitte otsene vale, vaid poolik tõde, mis on esitatud tervikuna.
Sarnast mustrit näeme ka laiemas metsanduse arutelus. Ühelt poolt räägitakse numbritest ja kokkulepetest – näiteks kui suur osa metsast peaks olema majandatav ja kui suur kaitse all. Teiselt poolt kasutatakse väga tugevaid kujundeid, mis räägivad looduse hävimisest ja süsteemsest ebaõiglusest. Ühes loos rõhutatakse majandust ja töökohti. Teises loos hävingut ja ebaõiglust. Kumbki ei ole täielikult vale. Aga kumbki ei ole ka täielik tõde.
Sellel kõigel on aga veel üks tagajärg, millest räägitakse vähe. Ettevõtted on sellises olukorras üha enam jõuetud ennast kaitsma. Iga katse tuua välja oma vaade või selgitada fakte toob sageli kohe kaasa süüdistused – kas ahnuses, liigses rahalises võimus või looduskaitsjate ründamises. Sellises olukorras ei teki sisulist arutelu, vaid vastastikune umbusk.
Ja nii kaevutaksegi kaevikutesse. Ühel pool need, kes näevad metsandust kui majanduse osa. Teisel pool need, kes näevad seda peamiselt ohuna loodusele. Mida sügavamaks need kaevikud muutuvad, seda vähem on võimalik teineteist kuulda.
Probleem ei ole selles, et inimesed vaidlevad. Probleem on selles, et arutelu muutub üha enam ühepoolseks. Üksikjuhtumitest tehakse üldised järeldused ja keerulistest teemadest lihtsad vastandused. Kui üks kohtuvaidlus muutub tõendiks, et „kogu süsteem ei toimi“, või kui üks emotsionaalne lugu hakkab kujundama arusaama tervest majandusharust, siis kaob tasakaal. Ja koos sellega ka usaldus.
Metsanduse üle võib ja tuleb vaielda. Aga enne tasub igaühel endalt küsida: kas ma näen kogu pilti või ainult seda osa, mis mulle ette on antud? Sest lõppkokkuvõttes ei kujunda meie arusaama metsast mitte ainult faktid, vaid see, kuidas neid esitatakse. Ja kui lood muutuvad olulisemaks kui faktid, siis ei vaidle me enam metsanduse üle. Me vaidleme lugude üle.
