Marlen Roomann leidis kutsumuse sealt, kus teisi napib: laudast

Ilmselt pole tänapäeval kuigi palju noori, kes oskaksid kaasa rääkida laudatöö teemadel – piimaveiste tervisest või seemendamisest. 20-aastane Marlen Roomann murrab julgelt stereotüüpi, sest on kutsumuse leidnud valdkonnas, kus noorte järelkasvu tikutulega taga otsitakse.

See, et üks gümnaasiumi lõpetanud noor valis ülikoolis erialaks loomakasvatuse, oli osalt juhuslik saatuse mäng, samas loomulik ja loogiline asjade kulg. Marleni isa Taivo on põllumajanduses olnud ajast, kui tütar veel lasteaiaealine oli, ent veel kaks aastat tagasi gümnaasiumi lõpuklassis ei tulnud Marlenile pähegi, et ka tema end just selle valdkonnaga ametlikult seob.

Ajasurve kasvades oli edasiõppimise otsus vaja aga teha ja nii esitas Marlen avalduse sisekaitseakadeemiasse (SKA) maksunduse ja tollinduse suunale. Varuvariandina veel Viljandi kultuuriakadeemiasse ning vaid pool tundi enne konkursi tähtaja lõppu igaks juhuks ka Eesti Maaülikooli. SKA konkurents oli tihe ja kui vestlusvoorude järel laekus e-mailile negatiivne vastus, tundus noorele inimesele see maailma lõpuna. Juba järgneval päeval avas ta uuesti postkasti ja nägi positiivseid otsuseid teistest koolidest.

Lähedased julgustasid, öeldes, et ju see oli saatus hakata isa jälgedes käima. Nüüd ei oska Marlen põhjendada, miks ta just SKAsse pääseda soovis, sest laudas tunneb ta end kui kodus. Elu keerdkäike ilmestab sotsiaalmeediast leitud lause: „Ma tegelikult ei teadnud, mida ma teen, aga kuidagi see töötas.“

Loomad pakuvad emotsionaalset tuge

Marleni esimesed mälestused põllumajandusest pärinevad juba esimesest klassist. Isa Taivo tegi sel ajal suurema investeeringu traktori ostmisega ning sõidutas tütart sellega Vahastu külas. Sealt edasi kaasas isa tütart aina enam oma tegemistesse ja Marleni sõnul ei ole pere kunagi kätt ette pannud, mis on tõenäoliselt edasiseks omamoodi tõuke andnud.
Põhikooli lõpuklassides möödusid suvevaheajad eakaaslastega võrreldes teistmoodi: isaga põllul heina pressides ja kombainiga sõites. Marlen mäletab, et isa tundis suurt uhkust, töötades koos tütrega põllul. Ema Aire, nagu emad tihtilugu ikka, tundis hirmu selle ees, kuidas väike tüdruk suurte masinatega toime tuleb.

Loomad ja tehnika neius ärevust ei tekita, küll aga uus keskkond ja inimesed. Gümnaasiumisse astumine oli eneseületus. Oma lugu rääkides toob ta korduvalt esile mentorit Ülle Mäekivi, kes aitas kohaneda ja oli toeks. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma temata hakkama oleksin saanud. Ta teeb kõigiga tõsist tööd,“ rääkis Marlen. Kooliajal ootas Marlen igal pühapäeval juba reedet, et taas maale minna. Koolinädala lõpus sai tavaks võtta isa ATV, sõita loomade juurde ning neid leivaga toita ja paitada. See maandas ja aitas nädala jooksul kogunenud muremõtetega toime tulla.

Elu laudas õpetab rohkem kui õpik

Ülikooli esimene nädal eeldas praktikakoha leidmist. Esimene kontakt loodi Kaiu LT ja Marje Pestiga. Möödunud aasta juunis oligi Marlenil ettevõttes esimene päev, sama aasta novembris kutsuti teda tagasi tööle ja nüüdki töötab ta farmis kooli kõrvalt.
„Algul oli väga hirmus, sest see on ikkagi töö ja vastutus on siiamaani meeletu. Vahepeal on selline tunne, et mida ma küll teen, sest ma ju reaalselt peangi teadma midagi. See pole niisama lulli löömine.“

Taas on suureks toeks olnud tööseltskond, eriti farmi juhataja Marje. „Ta kohe oskab toetada ja innustada kõike proovima ja õppima.“ Kui kord tuli Marlenil keset ööd sõita looma päästma, siis tal käed värisesid ja aju oli tühi. Just töökaaslased aitasid nii kohapeal kui ka telefoni teel. Hommikul, nähes looma püsti seismas, oli see õnnestumise tunne.
„Mul on elus väga vedanud. Vähe sellest, et mul on pere ümber. Kui ma põhikooli ajal käisin võistlustantsus, olid seal tugevad naistreenerid, gümnaasiumis ülihea mentor Ülle, nüüd ülikooli ajal Marje ja teised töökaaslased.“ Julgustavad, motiveerivad ja ägedad on ka ülikooli õppejõud.

Kuigi Marlen õpib loomakasvatust, pakub Kaiu LT talle võimalust kätt proovida väga erinevates töödes, sealhulgas veterinaaria valdkonnas. Esialgu tundusid kõige hirmutavamad ülesanded seemendamine ja tiinuse katsumine, kuid nüüdseks on tal ka neis esimesed kogemused olemas – seda suuresti tänu toetavatele ja julgustavatele kolleegidele. Marlen meenutab oma esimest tööpäeva, kui käed uue keskkonna ja inimeste tõttu värisesid.

Ühe loomaga oli aga parasjagu midagi juhtunud ja veterinaarid tõmbasid looma Marleni nina all selja peale, jalad taeva poole. „Mõtlesin, et okei, misasja, selline elu teil ongi siin laudas või?“ Tööl saadud väärtuslikud kogemused ja koolis omandatud teadmised on tal aidanud kaasa rääkida ka isa tegemistes, mis on eriti südamelähedane.
Mida aga tulevik toob, ei ole selge. Kas ühel hetkel tuleb isa ettevõte üle võtta – ei oska öelda. „Üksi ei tee midagi, see on ilmselge,“ ütleb ta. Mõtteid magistrikraadist Marlen igatahes mõlgutab.

Laudaelu kõrvalt tunneb Marlen huvi ka ilu- ja kunstimaailma vastu. Tal on hea käsi joonistamises, jumestamises, küpsetamises, kudumises ja õmblemises ning just nendes valdkondades soovib ta end hobikorras edasi arendada. On ka neid hetki, kus hing ihkab tagasi tantsuplatsile. „Mul on antud terve elu valida, mida ma teha tahan,“ ütleb Marlen.