Tundub, et koolipäeva alguse lükkamine Eestis kella üheksale on samahästi kui otsustatud. Vastav määrus on valitsuses heakskiitu leidnud ja teema algataja ning vedaja haridus- ja teadusministeerium on mõista andnud, et praegusel kellaajal jätkamine tuleks kõne alla vaid eriloal. Paraku on tõsiseid agasid, mis võivad määruse täpsel ja ausal elluviimisel takistuseks saada.
Kui kuulata haridus- ja teadusministri Kristina Kallase põhjendusi ja selgitusi, siis tundub ettevõtmine tõesti vajalik ja õigustatud olevat. Kahtlemata on unevõlg ja sellest tulenevad terviseprobleemid tõsine oht meie tulevastele põlvkondadele. Eriti käib see nende kohta, kelle koolitee on pikk ja sõltub ühistranspordi liikumise võimalustest.
Samas oleks naiivne arvata, et tervist ohustavat üleväsimust on võimalik pelgalt ühe määrusega lahendada – küsimus ei ole ju ainult kooliaja alguses. Igatahes praegu jääb küll niisugune mulje, et tegelikult on haridus- ja teadusministeeriumi kabinettides (või äkki hoopis Eesti 200 büroos?) sündinud idee väga suurest muudatusest hariduselus pealiskaudselt ette valmistatud, kusjuures üldse pole kaalutud selle üle-eestilise elluviimise võimalusi.
Kõigepealt tuleks küsida, miks algab võitlus unevõlas inimeste tervise eest alles koolieast ja jäetakse täiesti kõrvale lasteaialapsed, kelle „tööpäev” algab tihtipeale kooliõpilastest palju varem ja kestab kauem?
Teiseks tuleb küsida, millise osa õpilaskonna heaolu eest seismiseks see muudatus on üldse ellu kutsutud? Võime ette kujutada, et paaril suuremal linnal – näiteks Tallinnal ja Tartul – ei ole uue määruse rakendamine üldse mingi probleem, sest õpilased elavad kooli läheduses ja kui mõni ongi natukene kaugemal, siis linnas liiguvad bussid ja trammid tiheda graafikuga. Nii et linnalapsel pole tund aega hiljem kooli jõudmisega mingit probleemi, tema elu läheb selle rakendamisega tõesti paremaks.
Küll muutub aga maalapse elu keerulisemaks, kui tema koolitee on kümme, kakskümmend või veelgi enam kilomeetreid pikk ja kes sõltub täielikult ühistranspordist. Ta peab ärkama ikka endisel ajal, ainult nüüd jõuab ta tund aega varem koolimajja ja tema koolipäev läheb senisest veelgi pikemaks.
Pealegi võib tekkida probleeme huvialaringides ja koolielu ühisettevõtmistes osalemisega – liinibuss ju ei oota ja õhtul hiljem kaugematesse kohtadesse ka ei sõida. Oleks kurjast nõuda, et kõigil lapsevanematel on võimalik laste kooli ja koju sõidutamine enda peale võtta. Valdavalt käiakse ju kümnete kilomeetrite kaugusel tööl. Pealegi, kes katab lapsevanema edasi-tagasi sõitmise kulu? See on ju samasugune „ebaseaduslik annetus” nagu õpilaste teatrisse või muuseumisse viimine lapsevanema arvel.
On muidugi koole, kus määrus on juba õhinapõhiselt rakendust leidnud. Näiteks jutustas ühe kooli hoolekogu esimees ERRi uudistesaatele vaimustusega, kuidas nemad sellega hakkama saavad: „Koolipäeva pikkus jäi samaks, sest teeme paaristunde (korraga 90 minutit – toim). Ja kuna mõned lapsed soovivad (või tulevad siiski olude sunnil? – toim) tulla varem kooli, siis kool mõtles nende jaoks erinevad tegevused välja. Näiteks tuli kooli ka hommikusöök, on mänguringe, käsitööringe, meisterdamise ringe. Üleval saalis on isegi jooksuring, et lapsed saaksid ennast tühjaks karelda enne koolipäeva algust.” Kui see ongi nüüd see, mida haridusminister soovis, siis… rohkem küsimusi ei ole.
