Režissöör Anu Auna film “Vetelkõndija”, mis portreteerib luuletajat ja laululoojat Kristiina Ehinit, on film, mida vaadates tuleb näha sillerdava veepinna alla. Seal avaneb maailm, mis näitab muuhulgas seda, milliste maailmade ja ootuste vahel peab üks täispurjeis loov naine laveerima.
Enne veel, kui ma seda filmi nägin, sattusin seltskonda, kus loeti ette Vilja Kiisleri kirjutatud filmiarvustuse pealkiri: “”Vetelkõndija“ on imalmagus reklaamfilm, millesugust pole eesti kirjanikest seni tehtud”. Üks seltskonnas olnud filmiinimene ütles seda pealkirja kuuldes, et ta ei ole küll filmi näinud, aga eesti dokumentaalides kiputakse ära unustama, et ka dokumentaalfilmis peab olema konflikt.
Mõned päevad hiljem arutasin seda konfliktiteemat ühe tuttava teatriinimesega ja temagi kinnitas, et jah, neilegi õpetati teatrikoolis, et igas loos peab konflikt olema, sest konfliktipunktis hakkavad toimuma muutused ja inimestele meeldib kaasa elada tegelastele, kelles toimub muutus. Õigupoolest ongi need muutused need, millele kaasa elama hakatakse. Samas olime ühel nõul, et kui seda konflikti ikkagi ei ole, ei ole seda vaja ka vägisi tekitada.
