Maal elamise võlu ja valu

Tegelikult on lust elada maal! Olla tunnistajaks, kuidas siinsed inimesed pingutavad, et nende kogukond elaks. Iseasi, kui kaua see sära veel silmis püsib.
Oma kolmekümnest eluaastast olen enamiku elanud maal. Tänaseks tunnetan maaelu võlusid ja valusid päris hästi. Jälgin rõõmuga kampaaniaid, mis kutsuvad inimesi loodusesse elama: „Maal elamise päev“, „Avatud talude päev“ jm. Rääkimata kohalikest üritustest, mis ikka ja jälle näitavad, et meil on siin tore. Samas tuleb endale tunnistada, et viimasel ajal olen mõtisklenud nende kampaaniate üle mitte nii positiivse alatooniga. Ka ütlus „vaesed kolivad linna ja rikkad maale“ hakkab väikestviisi tõeks osutuma.
Automaks on täna ilmselt paljudel eestlastel hingel. Eriti puudutab see maainimesi, sest bussiliiklus on kehv, töökohad kaugel ning paljudel puhkudel vajab pere mitut autot. Valikuid on vähe. Oma perega oleme seni hakkama saanud ühe sõiduvahendiga, kuid pisut murettekitav on automaksu teema sellegipoolest. Usun, et enam ei pea kellelegi selgitama, et auto maal ei ole luksusasi, vaid eluks vajalik ese. See on number üks põhjus, miks teema maainimesi eriti puudutab. Teine tuleb omast kogemusest: väikese, madala sõiduautoga on maal keeruline.
Selgitan. Mul on ligi viieaastane kogemus sõita iga päev 20 minutit tööle. Esimesed kaks madala sõiduautoga. Mõlemal aastal olin talvel olukorras, kus mõtlesin, et kas koduni-tööle ikka jõuan. Isegi kui meie sahamehed teevad suurepärast tööd, on päevi, kus suurte põldude vahel paiknevad teelõigud on tuisu tõttu lumevaalusid täis. Maal elavad inimesed on leplikud, see on minu kogemus. Kuna aga kahe väikese lapsega ei soovinud me olla olukorras, kus külmal talvel võime kuhugi kinni jääda, otsustasime soetada suurema masina. Alates sellest hetkest olen südamerahuga igal hommikul tööle läinud, teades, et tõenäosus kinni jääda on väike.
Jah, autode maksustamine ei ole täna veel selge. Küll aga teeb murelikuks mõte, et masinaid, mis saastavad rohkem, maksustatakse ka rohkem. Olgem ausad, suuremate autode puhul maksame kütuse eest niikuinii juba rohkem. Ninatargad võivad siin muidugi öelda, et see on ju olnud meie enda valik, mis on mõneti ka tõsi. Siinkohal jõuangi oma mõtetega punkti, et nende suurte kampaaniate juures räägime küll väga palju maaelu võlust, kuid unustame suurel määral ära valu ja diskussiooni, kuidas seda valu leevendada. Võib-olla võiks edaspidi teha hoopis sellise suunitlusega üle-eestilisi kampaaniaid?
Meie peaminister on rõhutanud, et automaks ei tohiks kindlasti regionaalset ebavõrdsust suurendada ega panna täiendavat koormust maal elavatele inimestele. Ka rahandusminister on pressikonverentsil öelnud, et automaksu summad ei hakka olema nii suured, et need maaelu välja suretaks. No loodame. Igal juhul paneb see mõtlema ja lootma, et need särasilmsed inimesed, kes on kogukondade sütitajad, jäävad paikseks olenemata koormusest, mis meie kõigi õlgadele erinevate maksutõusudega tuleb.
Tegelikult on ju nii, et kui palgad siin maapiirkonnas kõikide tõusudega kaasas käiks, ei olekski ju see mure nii suur. See on midagi, millest me siin unistame.