Suvi on kellel kuidas

Euroopa valmistub Sahara kuumuse vastuvõtmiseks. Ähvardatakse kuumarekorditega ja hoiatatakse kuumarabandustega. Meie kohalikud meteoroloogid rahustavad: Eestisse ei tohiks kõrbekuum seekord jõuda. Ja seletavad: Soome kohal pidada laiuma kõrgrõhuala, mida sakslased mingil põhjusel Eveks nimetavad. See kaitseb meid liigse palavuse eest. Ennustatakse, et siinsed maksimumtemperatuurid suurt üle kahekümne viie kraadi tõusta ei tohiks.
Nüüd on küsimus, kas see on meie jaoks positiivne või negatiivne uudis. Looduse jaoks, võiks arvata, on see kindlasti hea sõnum – saab juunikuise kuivalaine järel pisut taastuda. Teraviljakasvatajaid see ilmselt hetkeseisu arvestades väga ei morjenda – nende saagid on selleks suveks suuremal või vähemal määral juba „koristatud”. Loomapidajad võiksid loota ehk sööda järelkasvule.
Paraku on igasugused maatootmise arendajad aga ammu juba lootusetus vähemuses ja valdav osa elanikkonnast hääletaks rahvahääletusel kindlasti palavamate ilmade poolt, kui nad ei ole juhuslikult juba sinna kusagile Türki või Tuneesiasse oma ihuliikmeid soojendama lennanud. Nagu igas asjas, nii on ka ilmaolude puhul inimestel eriarvamused ja -arusaamad – ühele meeldib ema, teisele tütar, nagu ütleb eesti kõnekäänd, või kui kaasajast võrdlust otsida, siis sobib Keskerakond näiteks: üks tahab Kõlvartit, teine Kiike, kolmas nutab taga Ratast.
Ajalehetoimetuses on samas selgelt tunda, ja selles me oleme absoluutselt üksmeelel, et puhkuste aeg on uudistetootjatele hullem vaenlane kui Sahara kuumus. Küsi, keda tahes, ikka saad vastuseks, et sorry – puhkab ja pole Eestist leitav. Küsi, mida tahes, ikka saad vastuseks, et räägime parem sügisel, praegu ei ole otsustajaid ega vastutajaid. Ime, et üldse midagi veel tehakse, et elu täielikult seisma pole jäänud. Või on see sorritamine lihtsalt petujutt, et tüütuid pärijaid eemale hoida ja rahulikult oma asja edasi ajada?