Marika Mikkor, etnoloog
Rapla keskraamatukogu fuajees on avatud looduslikest materjalidest näitus “Kevadsuvised punutised”. Väljapaneku ajendiks oli autori lap- sepõlvenostalgia. “Elasin seitsmenda eluaastani Valli külas Järvakandi mõisa varemete kõrval. Mõis põletati juba 1905, mõisa kõrvalhooned jagati Eesti Vabariigi päevil mitme talu vahel ära.”
Minu sündimise ajaks oli na- pilt 15 aastat kestnud kolhoo- sikord. Talurahvast said kol- hoosnikud – sigalabrigadirid ja muud uue korra funktsionärid või põllutöölised. Endistes mõisalautades olid Järvakandi kolhoosi kuulsad sead ja leh- mad. Mäletan kolhoositallist hobuseid Urmast, Ullat ja Uh- tat, keda kantseldas karjanaine Vahtra Senta.
Kunagine mõis oli kolhoo- siajal ääreala. Uueks keskuseks kujunes naaberküla Purku. Koos Vahtra Sentaga käisime hobuvankriga Purkus poes kolhoosihobustele kartuli- kotiga leiba ostmas. Talvel mängisime lastega kolhoosi tallis heinahunniku otsas, su- vel heinarõugu all. Mäletan, kuidas käisime koos Kõrgemaa Õnnega maasikaraksus ja tallis hobuste seljas turnimas.
Meie mängumaa olid kõik mõisasüdame varemed, lau- dad, tallid, põllud, võpsikud, metsad ja jääkelder. Mäletan sigalaesise asfaldipanekut, mis oli tollal tohutu progress ja
prestiiži näitaja. Luige Sulo ja teised kolhoosi autojuhid sõi- dutasid viljaveol lapsigi ning andsid mudilastele võimaluse keerata ka autorooli. Niisa- muti sai sõita piimaautoga ja loorehal.
Ahtama ojas käisime eel- kooliealiste lastena suplemas ja paljakäsi kalu püüdmas. Arenes erakordselt hea loo- dustunnetus. Kraavis elavaid oksarisust kookonitega puru- vanasid ja lindusid meister- like pesadega pean ma oma esimesteks taimeseade õpe- tajateks. 1960-ndail hirmutati lapsi marutõbiste rebastega, maastikul liikudes olid teada kõik head ronimispuud, kuhu plehku panna. Maalastele olid suureks elamuseks sini- lillepungade areng, esimeste härjasilmade ja vanade mõi- sarooside puhkemine pargis.
Tosin aastat tagasi käisin floristikursusel, kus juhendaja Maarika Tubli õpetas, et kui teil puuduvad muud ideed, kopeerige loodust – see ei vea alt. Kogu maailmas on mood- ne trend floristikas matkida metsiku looduse kakofooniat,mis tegelikult on harmoonia. Ent põhiliselt õpetati meile, kuidas klientidele Hollandist toodud lilli maha müüa.
Looduslähedaste ja metsikute kompositsioonide loomisel olin ma üpriski osav. Ennekõike õppisin ma esmakordselt oksakääre käsitsema, traati lõikama jms elementaarseid töövõtteid. Järgnenud praktikal lillede importija hulgilaos oli mu põhiülesandeks Hollandist ostetud kallihinnalisest lõikeheinast heinavaipade punumine – materjali vaheliti traadipaaride vahele põimides.
Samas hulgilao ümber kasvasid metsikult märksa atraktiivsemad kohalikud taimed. Katsetasin sama tehnikat kodumaiste materjalidega – hundinuia, kõrkjate, tarnade, kastiku jt, ja tulemus sai märksa atraktiivsem. Vahele lükkisin värsketest taimedest punutud patse ja nööre. Vaipu punudes meenutasin ikka lapsepõlve heinarõukusid ja -kuhjasid, kus olid talvelgi äratuntavad ristikunutid ja muud lilled, hein oli mulle väga omane materjal. Katsetused lõppesid nii, et heinavaipadest oli mul näitus Eesti Vabaõhumuuseumis.
Taimede roheline värv säilib pimedas isegi üle 10 aasta. Osad neist on kuivades sinakas-, teised kollakasrohelised. Mida valgemas kohas heinavaip on, seda rutem pleekub materjal õlekarva, siis tuleb paremini esile materjali faktuur ja tekstuur. Heinavaipadest on mul Raplas väljas vaid üks tilluke „linik“, kus rohttaimede vahele on põimitud kollase korpsamblikuga oksi. Väljas on tegemisõpetus ajakirjast Kodu ja Aed. Ülejäänud näitusepinna hõivasid Raplas keerukalt transporditavad rohttaimedest ja okstest punutud nukud, kiil, liblikas, kasetohust kandikud, okstest korvike ja paar linnumaja.
Heinanukkude valmistamiseni jõudsin ma juhuslikult, kui nõustusin läbi viima baptistikiriku laste piiblilaagris taimeseadeõpitundi. Paralleelsete taimetriipude traadi vahele punumine oleks olnud lastele mitmeks päevaks igav, nii sattusin internetis nägema vene heinanukke. Nende valmistamine meeldib lastele väga ja see on analoogne lõnganukkudega.
Kriipsujukusarnase nuku kleidiks või särgiks pannakse üle õlgade diagonaalis taimevihud. Nukkude keha osas arendasin originaalse „tegumoe“, punudes keha ja jalad patsideks. (Minu erinevate punutiste ühendav motiiv ongi patsid.) Nukud on tehtud nii kraasitud hundinuiast kui ka erinevatest heintaimedest. Nende juuksed ja riided on vahetatavad, Raplasse tulekuks said paljud endale uued kleidid või soengud.
Keskraamatukogus on näha ajakirjades ilmunud punutised ja nende tegemisõpetused. Raskesti transporditavad ja silmatorkavad on näiteks hernestest kleidiga nukk ja soolikarohust ning oblikast kleidi ja viljast soenguga nukk. Imekombel jõudsid kõik tervena Tartust Raplasse, nii et ükski viljapea ega hernekaun ei kukkunud maha. Nukud olid nii tihedalt auto pagasnikus nagu heinakuhjas, toetades üksteist. Rapla näitus avati päev pärast heinamaarjapäeva, kui vanasti algasid suuremad heinatööd. Heinanukuvedu oli seega nagu moodne heinavedu. Näha on ka odrasabaga hobune ja hundinuialehtedest laama. Eksperimentaalsel punumisel võib lõpptulemus olla üllatav.
Oksanukk, -kiil ja -liblikad.
Fuajee seinal on ka üks pajuokstest nukk, mis tegelikult oli ingel. Keerukate transpordiolude tõttu jäid tema tiivad koju. Endine pajuingel hoiab käes linnutoidu anumat. Lisaks tegemisõpetustele on näitusel ka pilte esemete kasutusest.
Näitusel olevad liblikad valmisid ilma vähimagi eeskujuta. Kõigepealt sai punutud keha ja kinnitatud selle külge oksapatsidest painutatud tiivad. Töö käigus lisasin järjest detaile. Mõlemad liblikad on renoveeritud.
Lihavõttejänese kehaks on vaheliti traadipaaride abil punutud okstest ja rohttaimedest korvike. Pea ja kõrvad on vabatehnikas. Vaasike kõhul on plastanum, mida katab varem kirjeldatud heinavaiba tehnikas punutis. Okstest olen pununud lisaks putukatele ja jänestele ka korve ja lindude toidumajasid, millest on kavas korraldada suurem näitus sügisel Järvakandis. Mõned neist on näha ka kevadsuviste punutiste hulgas – näiteks tohumaja, mis suvel on rippvaas.
Eraldi teema on kasetohukandikud ja -vaasid. Need valmisid koroonakevadel praeguse kodukoha viimase metsa raiesmikult korjatud tohurullidest. Seitsme aasta eest nakatati mind linnuvaatluspisikuga, õppisin tundma 50-60 linnuliiki. Paar aastat hiljem võeti need metsad maha. Nii mälestavad tohupunutised meie seene- ja marjametsi, lindude ja oravate kodumetsi. Kasetoht on ilus nii väliselt, valgelt kui ka sisemiselt poolelt. Tohupalakad on keeratud ümber plast-, klaas- või plekkanuma ning ümber selle on vitsteks kinnitatud oksapatsid. Vaagna valmistamisel on kasetohurull painutatud sirgeks, lõigatud ristkülikukujuliseks või ovaalseks, servadesse on kinnitatud traadipaarid ja nende vahele on okstest ja oksapatsidest punutud kandiku küljed. Peaaegu kõigis punutistes esineb patsimotiiv.
Iga oksaraag ja käbi väljendab täiuslikku disaini. Erinevate materjalide ja tehnikate kasutamisel on eesmärgiks tuua välja materjali loomulik ilu, rõhk ei ole käsitöömeisterlikkusel. Iga oksaraag ja käbi ning tohurull ise inspireerivad, millises suunas tegutseda. Peatähtis on loodusearmastus; materjalitunnetus ja käsitööoskus arenevad töö käigus. Punumine on nagu massaaž peopesadele, ka materjalide keemiline koostis mõjutab punujat. Kase-, kuuse- ja männioksad on meeldivalt vaigused.
Välja pandud hundinuiast, heinast ja viljast nukud, heinavaibad, kasetohust lillevaasid ja kandikud, okstest liblikas, kiil ning jänesed on enamik originaallooming, valmides ilma eeskujudeta. Paljude punutiste õpetused olen avaldanud ajakirjades Kodu ja Aed, Maakodu, Kodukiri, Tiiu, Naisteleht. Punudes ilma näidisteta ja viljeledes intuitiivset käsitööd, on tegevuse mõtteks arendada materjalitunnetust ja sõrmeosavust ning fantaasiat, materjal ise juhib protsessi. Kui aga avaldada õpetus trükis ja inimesed meisterdavad selle järgi, väheneb intuitiivsuse moment.
Näitus ei ole orienteeritud käsitöölistele. Olen kasutanud sedavõrd lihtsaid tehnikaid, et igaüks võib neid asju järele teha. Käsitöökaugete inimeste avastamisrõõm midagi oma kätega valmis tehes on sedavõrd siiram ja suurem. Algajate sagrisemad punutised tunduvadki looduslähedasemad ja kunstipärased.
Minu lapsepõlveradadel korraldatakse tänapäeval mõisatuure ja loodusmatku, kus tutvustatakse süvitsi kohalikku ajalugu ja loodust. Osa kevadsuviste punutiste näitusest on varsti näha ka Järvakandi mõisas Valli külas.
Rapla näitus sai teoks tänu paljude inimeste ja ettevõtete toetusele.
