Juuru rahvapilli ansambel – 50 aastat lustlikku muusikat

Anne Ummalas,
Eesti Rahvakultuuri Keskuse rahvakultuuri spetsialist Raplamaal

„Oli 10. jaanuar 1973, kui Mahtra muuseumis said kokku 3 meest – Juulius Koik, Jaan Siniallik ja Elmot Abel. Kes enam mäletab, mida just täpselt räägiti, aga jutule järgnes otsus – teeme rahvapilli orkestri.”

Nii kirjutas Rapla rajooni ajaleht Ühistöö 1976. aasta 18. augustil. Ja usute või mitte, sellest on möödas 50 aastat ning rahvapilli mängitakse Juurus endiselt rõõmsameelselt ja entusiastlikult. 12. augustil toimus Mahtra talurahvamuuseumi õuel meeleolukas kontsert selle väärika aastapäeva tähistamiseks.
Siin ansamblis mängivad pillimehed on tõelised rahvamuusikud – enamikul ei ole seljataga klassikalist muusikakooli haridust. Pillimängu on õpitud teise pillimehe käest või omal jõul või ka ansamblis endas, sest ansamblisse jõudmine on olnud juhuslik ja pillimängu õpitud proovide käigus. Tänane ansambli juht ja eestvedaja Aivar Arak näiteks sattus Juuru punti mängima, kui Põlvas toimunud rahvapillide võistumängimiselt ühise bussiga kodu poole sõideti. See oli aastal 1982. Aivar sai sellel aastal esimest korda parimaks pillimeheks ja nii ta Juuru punti meelitati.
Praeguse koosseisu teisedki liikmed on sattunud siia kellegi kaudu kutsutuna, sugulase kaasa võetuna või pereliikmega koos proovi tulles. Kõigile on leitud jõukohane pill ja seda ka mängima õpetatud. Peresuhted on Juuru pillimeeste hulgas läbi aegade olnud olulised. Esimeses koosseisuski mängis kolm paari isasid-poegi. Täna on sama lugu – Enn Rüütalu (akordion) on lausa kogu pere muusikapisikuga nakatanud ja ansamblis mängivad veel abikaasa Ivi ja tütar Aili (rütmipillid). Veiko Siniroht (kitarr ja laul) on kaasa meelitanud sugulastest abielupaari Raili (jauram, laul) ja Alvin Männiku (mandoliin).
Aivar Arak (vabariigi parim pillimees rahvakandlel 1982, 1984, 1986 ja mõned korrad veelgi) on kaasanud poeg Martini külalisesinejana, kes on pälvinud parima pillimehe tiitli 2020. aastal. Kandlemänguga rõõmustavad meid ansamblis veel Õie Heinmäe (40 aastat juba!) ja nooruke Liis Unt, kelle tee on juba Eestist kaugemalegi viinud, aga juubelikontserdiks ikka lavale kandle taha tõi. Ja muidugi Merike Ulma (viiul, laul, lugude seaded), kelle lauluta me Juuru pillimehi laval ette ei kujuta. Merikesega koos on ansambli juures olnud 4. eluaastast peale ka tütar Külliki Malken, kes vahetevahel koos emaga laulnud lugu „Ööbik“. Juubelikontserdil laulis sama lugu juba Külliki tütar Eliise ning mängis koos vanaemaga ka mõnes loos viiulit. Eliise on 9-aastane!
Juuru rahvapilli ansambli pillimängijate andekusest räägib veel seegi tõik, et kui sellel kontserdil ei saanud kahjuks osaleda bassimängija Margus Kidra, asendas teda Margus Pork basskitarril, kes oli täie koosseisuga esimest korda laval ja mõnda lugugi mängis esmakordselt. Kõik lood aga kõlasid ilusti, rütmid olid paigas ja sõnad peas.
Juuru rahvapilli ansambel ei mängi folkloorset muusikat. Nende valikus on palju südamlikke ja särtsakaid lugusid erinevatest ajajärkudest. Kontserdil sai kuulda esimese vabariigi aegseid rahvalikke palasid kuni Olev Vestmanni repertuaarini välja ning hakkama saadakse ka seltskonnatantsude saadetega. Nii mitmedki lood olid ansambli algaastate repertuaarist. Aivar Araku sõnul on lugude valik lai ja iga liige võib proovi kaasa tuua omale meeldivaid lugusid, mida siis koos mängima asutakse. Mõni lugu sobib kohe ilusti nende pillide ja iseloomuliku rütmiga, mõni jääb vaid prooviks. Praegusest repertuaarist on juubeli puhul salvestatud helijälgki – Juuru rahvapilli ansambli Imelikud plaat. Kes seda soovib omale autosse kuulamiseks, saab seda plaati Aivari käest sümboolse annetuse eest.
50 aastat ühe kollektiivi koostegutsemiseks on tõesti tähelepanuväärne iga. Lisaks sellele on praegusest koosseisust Aivar Arak, Merike Ulma ja Õie Heinmäe mänginud siin täpselt 40 aastat. Seda saavutust tunnustas Eesti Rahvakultuuri Keskus tänukirjaga nii kollektiivile kui ka eestvedaja ja kandleõpetaja Aivar Arakule. Sügav kummardus selle panuse eest meie rahvamuusika edenemisse!
Aga Imelikud – kust siis nüüd selline nimi? Nimi tekkis ansamblile juhuslikult. Tihti küsiti, mis on teie ansambli nimi, ja ühel kontserdil Merike vastas küsijale, et me sellised imelikud ja nii see nimi jäigi ning osalejaile see sobib. On ju Imelik Eesti kirjandusest ja filmiklassikast teada ja tuntud kandlemees, kes igal ajahetkel suutis pilliloo üles võtta. Nii on Juuru rahvapilli ansambliga samuti. Muusikarõõm on neis igaühes endis ja koos helisemas, nii et kui vaja, tuleb kohe ka pillilugu.