Paljud käsitööinimesed räägivad, et jõudsid käsitööni vanavanemate kaudu, kes oma käsitööoskustega on suutnud ka järeltulevaid põlvi nakatada. Kabala keraamikatoa perenaine Janina Päädam hakkas keraamikaga tegelema hoopis orhideede pärast.
Tõenäosus, et käsitööpisik vanemalt põlvkonnalt nakkuks, oli ka Janinal olemas kahe käsitööd õppinud ämma näol, kuid oma elu esimesed sokid, õigemini beebipapud kudus Janina alles kolmandat last oodates, et haiglas aega parajaks teha. Ainsateks need ka jäid ja ükski käsitööliik Janinat eriti ei köitnud.
Savi vastu oli tal teatav huvi küll lapsepõlves olemas. “Elasin lapsena Võrumaal ja meil oli seal konnatiik, nagu me seda nimetasime. Seal oli punast savi ja me lapsed mõtlesime, et teeme ise sellest midagi. Kangutasime seda savi, voolisime ja tegime mingeid kujukesi ning sättisime need kenasti päikese kätte kuivama. Järgmine päev olid need kõik kildudeks kuivanud. Pärast seda ikka mõtlesin, et tahaks ükskord proovida, kuidas sellest savist terveid asju teha saab,” rääkis Janina. Soov istus alateadvuses päris palju aastaid enne, kui teostus.
Orhideed vajasid omatehtud vaasi
“Kui ma sain 50, kingiti mulle kaks suurt orhideed. Mul on igasuguseid lilli nii toas kui ka peenardes alati palju olnud, kuid orhideedest hoidsin eemale, kuna mul oli aimdus, et see ei lõpe hästi. Siis aga hakkas see orhideevaimustus pihta ja parimatel aegadel on mul neid olnud kusagil 150 tükki. Ühel hetkel tekkis mul nõrkus Aasia päritolu orhideede vastu, mis tahavad saada erilisi potte. Seepärast läksingi Vesiroosi kooli keraamikaringi, Helle Kruusi juurde,” jutustas Janina, lisades, et seal käis ta viis aastat.
“Toona töötasin veel poes, kuid iga neljapäev teadsid kõik, et mind ei tasu õhtul tülitada. Pool viis pakkisin asjad kokku ja sõitsin Raplasse Helle juurde, et kaks tundi saviga tegeleda.”
Janina teab, et ta pole ainuke, kes keraamika juurde jõudnud tänu orhideedele. Paljud orhideefännid jõuavad varem või hiljem keraamikani, sest vaja on sobivaid potte. Ja selleks, et orhideede õieilu jäädvustada, jõutakse järgmise sammuna fotograafia juurde. „Kolm aastat ootamist ja paar nädalat õisi, mis on täitsa tavaline. Seda peab ju jäädvustama, omale mälestuseks ja teistele näitamiseks. Kuidas muidu tõestada, et see kaugelt maalt tellitud hiina ime sul veel elus on ja ikka päriselt õitseb,“ ütles Janina naerdes.
