Tõnis Tõnisson
Raske on Rapla maakonnast leida mõnda teist paika, mille ajalugu oleks sama hästi ja detailselt kirjeldatud, kui seda on Juuru kihelkonna Ingliste piirkond. Seda eelkõige muidugi tänu aktiivsele kogukonnale, Ingliste Arendusseltsi järjekindlusele ja – patt oleks jätta rõhutamata – väsimatule kirjastustegevuse vedajale Aare Hindremäele.
Järjekordne 572-leheküljeline (pluss mõned tühjad lehed lugeja mälestuste ja mõtete lisamiseks) piirkondlik koguteos „Ingliste hariduselu sõnas ja pildis” on täpselt ajastatud ja pühendatud 100 aasta möödumisele kooli avamisest Ingliste mõisas ja 155 aasta möödumisele Hõreda-Pae külakooli avamisest Ingliste piirkonnas.
Tegelikult on juttu kuuest koolist: kolmest külakoolist – Lau, Pae ja Helda; lisaks mõisas töötanud üldhariduslikust koolist, kolhoosi kontor-klubis töötanud algkoolist ja lõpuks veel ka Rapla Laste ja Noorte Spordikoolist, mille spordibaas asus kümme aastat Ingliste mõisas (mis sest, et kohalikest sinna vähesed pääsesid ja et lõpuks mõisahoone põlema pandi).
Koostaja Aare Hindremäe on raamatut sisse juhatades kirjutanud: „Erinevatel aegadel on siinsetes koolides õppinud põlvkondade kaupa piirkonna inimesi. Autori (jutt on Aarest endast -T. T.) vanaisa on õppinud Lau külakoolis, mu vanemad on lõpetanud härrastemajas asunud kooli, ise olen siin õppinud kolm talve kuni kooli sulgemiseni 1974. aasta kevadel. Minu lapsed omakorda on lõpetanud uues hoones algkooli. Põlvkondlik haridusalane järjepidevus on üks raamatu kandvaid telgi.”
Just sellisena, põlvkondade vahetumist kirjeldavana ja võimalikult paljude inimeste nimede ning lugude jäädvustajana ongi see raamat eriti sümpaatne. Väga sageli unustatakse ajas tagasi vaadates, et inimene on ajaloo kujundaja (vahel ka teiste poolt kujundatud ajaloo ohver), tema jätab ajas liikudes endast jälgi, milleks võivad sageli olla mingid meeldejäävad või tulevikku kujundavad südmused, tehtud või tegemata jäetud teod. Mõnikord juhtub, et koostatakse küll ülitäpseid ülevaateid sündmustest, kuid unustatakse (või jäetakse teadlikult kõrvale) inimesed, kes sündmusi korraldasid või neis kaasa tegid. Ingliste Arendusseltsi välja antud raamatute kõige suurem väärtus ongi selles, et need on inimlikud lood inimestest.
Jutuks oleva raamatu lehekülgedelt 454–461 leiame aastatel 1923–1974 koolis töötanud õpetajate ning tunniandjate, töötajate ja kooli lõpetajate nimekirjad, kuni selleni, et ära on toodud ka 1923–1940 Ingliste koolis õppinud õpilased, kes on 1925/1926. õppeaasta nimekirjas, meenutuste ning piltide kaudu teada, aga pole lõpetanute nimekirjades. Sellist tähelepanu oma kunagiste koolikaaslaste vastu, mis eeldab väga suurt tööd, tuleb harva ette. Aga mängus, nagu öeldakse, on kõik nupud võrdselt tähtsad. Kahju, et neljakümnendast aastast edasi pole õnnestunud kõiki nimesid taastada, aga see ei ole etteheitena lisatud.
Autoritest ka. Põhilise töö on ära teinud kaks inimest: Pille Matt ja raamatu koostaja Aare Hindremäe. Tuleb tunnistada, et see on olnud muljet avaldav töö: arhiividest materjale koguda, kunagiste õpetajate ning õpilaste mälestusi koguda ja töödelda, eravalduses olevad fotod üles leida, üle vaadata, nendest valik teha ning vanadel fotodel olijate nimed täpsustada ja siis see kõik veel järjestada ning tervikuks kirjutada. See ei ole lihtne! Samuti väärib kiitust toimetaja Liivi Jegorovi töö tekstide ühtlustamisel.
Kindlasti on „Ingliste hariduselu sõnas ja pildis” raamat, mis tõuseb oma paikkonna loost kõrgemale, tulevased Eesti hariduselu uurijad peavad sellega kindlasti arvestama. Lugeja saab olla lihtsalt tänulik.
