Rain Terras,
Rapla korvpalli austaja Mahlamäe külast
Vallaametnik vestluspartnerina on ikka nõutud… Arvatavasti meie esindusmeeskonna Rapla Avis Utilitas nüüd reedel uue hooaja alguse tõttu küsitakse järjest enam Rapla korvpalli käekäigu kohta.
Kes ajalugu ei mäleta, see pidavat elama tulevikuta. Seepärast otsustasingi sukelduda rahvusraamatukogu tarkadesse paberitesse ja rääkida mitmete inimestega teemal, kuidas ikkagi Raplast sai korvpallipealinn.
Legendi kohaselt kogunes 1685. aastal Kehtna mõisa reduktsioonikomisjon, et arutada mõisa vabastamist reduktsioonist. Nende hulgas olla olnud ka vanapagan ja üks Karksi-Nuiast pärit mulk. Nende vahel tekkinud eriarvamus päädis omavahelise mõõduvõtuga. Alustati sellest, kumb on ikka pikem ja kes suudab hüpata kõrgemale. Vanapagan tunnetas muidu tugeva mulgi nõrkust ja võttis ühel hetkel maast suure kivi ja lennutas Rapla poole teele. Selle peale pani mulk kodupoole punuma, kuulda oli vaid tema pobin: „No ei ole võimalik!“ Vanapagan aga hõikas, et sa võid ju oma Mulgimaale tagasi minna, ega ma enne sulle rahu ei anna, kui ületad mind kiviviskes ja just seal kandis, kuhu see kukkus. Mulk rähmanud käega ja läinud ta oligi.
Möödus üle nelja sajandi. 2002. aasta suvel oli Paidesse „eksinud“ mulk Raplasse sõbra poole teel. Kõpsoni kivi juurde jõudes (Viljandi maanteel) vajutas mees järsult autole pidurit. Teeääres märkas ta unenägudes tüütuseni kummitanud kivi. Nii oli see olnud ka tema esiisadega. Ta paitas vanapaganast kivisse jäänud sõrmejälgi, muigas omaette ja lausus: „Ah et siin sa siis oledki!“ Sõbra juurde jõudes ei tulnud suust sõnakestki. Ühel hetkel pööras jätkuvalt sõnatu mulk minekule ja peagi oli Rapla linnapea juures korvpallikooli mõte vormistatud. Paidel polnud enam midagi teha, vanapagana aastasadadetagune needus oli nõudnud lunastust.
Rapla Korvpallikool osales eelmisel aastal 21 noorte tiitlivõistlusel. Selleks teevad grupid keskmiselt 12 tundi treeningut päevas, 40 treeningut ehk 60 tundi nädalas. Tegevusi viivad läbi tohutu pühendumisega viis kvalifitseeritud treenerit ja tegelikkuses oleks kuni kahte veel vaja.
See vanapagana needusest vabanenud Mulgimaa mees on üles ehitanud süsteemi, mis võimaldab lastel arendada end tipptasemel mängijaks, alustades päris põnnina kuni korvpalli akadeemiani välja, mis toimib koostöös Rapla gümnaasiumiga. Sellele lisanduvad järgmised võimalused osaleda nii meeste kui ka naiste mängude liigas, seda veel noores easki.
Kirsiks tordil on võimalus panustada Paf Eesti-Läti liigas tipptasemel Rapla Avis Utilitas korvpallimeeskonda, mis seob peaaegu kogu kogukonna üheksaks kuuks aastas üheks. Toetudes eelmisele aastale, saab kodusaal sellel ajal tundma ligi üheksa tuhande tagumiku survet pingil ja sellelt püsti kargamist.
Eelmise hooaja keskmine näitab numbrina 468 inimest mängu kohta. Play-off-mängude nädalatel korvpalliteemalises ehtes Rapla mänge vaatas saalis, teles ja Delfis kokku ligi 18 000 inimest ÜHE mängu kohta, tehes sellega Raplale nime. Viimasel kaheksal tšempionaadil on teenitud neli pronksi ja üks hõbe! Meie enda korvpallikooli kasvandikest meeste II liiga finaalturniiri võitu vaatas Rapla saalis 500 inimest. Hooaja keskmine oli üle 100 inimese mängu kohta. Rapla ei ole enam „üks depressiivne väikelinn Eestis“, nagu ühe laulu sõnad ütlevad.
Rapla vallavolikogu kuulutas 29. juunil 2017 Rapla linna korvpallipealinnaks. Nad olid märganud mulgi rassimist ja selle tulemusi. Sellised suured tegemised saavadki toimuda keskmisest kõrgemal tasemel vaid koos kogukonnaga ning usalduslikus ja läbipaistvas koostöös. Vallast kõrgema valitseja noortespordi toetuse vähenemise tõttu saab hetkel noortesport 32 900 eurot ja esindusmeeskond 100 000 eurot aastas. See moodustab noorte korvpalliõppest ca 15% ja lisaks spordihoone tasuta kasutus ning esindusmeeskonna toetus 15,7%.
Kogukonnana Rapla korvpalli olulisust hindavad 88 toetavat ettevõtet või eraisikut, võttes enda kanda peaaegu poole kogu toetusesummast. Lausa 30 nendest on väljastpoolt maakonda. Vaimset tuge kiirgab Rapla korvpallile tuhandele peale lähenev fännklubi ja lisaks veel hulk nii Rapla valla kui ka kaugema kandi inimesi.
Meile pole tähtis, mida otsustas reduktsioonikomisjon 1685. aastal Kehtna mõisas. Tähtis on aga märkamine vanapagana taas aktiivsemast toimetamisest Rapla kandis. Tema uskumatu võimekus vanapaganlikke tempe korda saata on lausa imekspandav. Vanapagana haare ei ole seni veel ulatunud vana rivaali mulgini, kuna ta on panustanud tugevalt vanale nõudmisele „ületada teda kiviviskes ja just seal kandis, kuhu see kukkus“.
Nii nagu mulgid olid omal ajal võimelised oma töökusega omandama erinevates piirkondades talusid, nii on ka meie mulk loonud võimsa korvpalliklubi vaid viie tuhande inimese linnas. See on aga jõudnud juba mõnda aega tagasi „uue sammu vajaduse“ lävele.
Vanapagan ongi juba mulgi nõrkust tunnetanud ja kogu kahekümne aasta saavutatu on parajas ohus. Kas tänased valitsejad ja kogukond on valmis ulatama abikäe meie linna mulgile ning koostöös tegema uue arenguhüppe? Kas meie mulk on mulgilikult „üksi tegutseja“? Ja kui ongi, kas ta saab sellest võitu? Ikka selleks, et suuta vanapaganat hoida jätkuvalt Rapla korvpallist ohutus kauguses. Valitsejad on astunud hetkel sammuke tagasi ja ulatanud samal ajal käe uuel tasemel koostööks.
Kuhu siis läheb Rapla korvpall? Milleks on valmis „Rapla mõis“ oma kogukonnaga ja meie oma mulk? Kas tõesti „paneb vanapagan mulgi viskele kulbi“, et lennutada kivi…? Seda legendi me aga just praegu kirjutamegi.
P.S. Kui keegi tunneb vanapaganas kedagi ära, siis see on igaühe kujutlusvõime vili.
