Raplamaa majandusfoorumil arutleti, milline on kestlik toidusüsteem ja kuidas sellesse panustada. Tulevikus võime saada kõhu täis laboris prinditud lõhest või hoopis putukaid krõbistades.
Raplamaa majandusfoorum toob juba kümme aastat ettevõtjad kokku kohalike omavalitsuste juhtide ja riigi esindajatega, et üksteist tundma õppida ja mõtteid vahetada. Tänavu võttis majandusfoorum erilise tähelepanu alla toiduvaldkonna. Tootlikkuse kasvatamise ja soodsa hinna kõrval pööratakse rohepöörde valguses aina enam tähelepanu keskkonnahoiule.
Sissejuhatuse päeva teemadesse tegi Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov. Keskmise Eesti elaniku keskkonnajälg on 3,8 korda üle maa taluvuspiiride. Samal ajal on see suurem ka Euroopa keskmisest jalajäljest. Eesti elaniku keskkonnajälg on Euroopa elanikust suurem elektri, kütte, toidu ning soetatud seadmete osas. Võimalusi jälje vähendamiseks on mitmeid.
„Meie tänane saadaolev tehnoloogiate valik võimaldab meil minna poolele teele või natuke sealt edasi. Pooled tehnoloogiad on alles arendusfaasis,” tõdes oma ettekandes Danilov.
Rohepöörde järgne majandus toetub tehnoloogiatele, mida täna veel olemas ei ole. Ettevõtjad ei tea, millised tehnoloogiad võidukaks osutuvad, ja see toob endaga kaasa palju määramatust. Eelisseisundis on need, kellel õnnestub kasutusele võtta võidukaid tehnoloogiaid ja neid ka eksportima asuda. Ettevõtted on seega kahe riski vahel – tehnoloogilises võidujooksus mööda investeerida või maha jääda.
Danilov tegi ka väikese ülevaate kuuest arendusjärgus tehnoloogiavaldkonnast, millel võiks Eestile suurim mõju olla. Üks neist on liha alternatiivne tootmine (näiteks mikroobsest toormest liha valmistamise tehnoloogia väljaarendamine). Danilov küll lisas, et raporti kohaselt ei nähta Eestil lihaalternatiivide tootmise potentsiaali.
Veel võiks Eesti paista silma tehisintellekti ja masinõppe, sardsüsteemide ja kiibitehnoloogia, vesinikutehnoloogia, biorafineerimise ja rakutüvede digitaliseeritud arendamise valdkondades.
Murekohta nähakse aga selles, et riigi tugi teadus- ja arendustegevusele Eesti ettevõtetes on napp ja ebaühtlane. Kui teised riigid kasutavad lisaks toetusrahale ka maksusoodustusi, siis Eesti neid kasutusele võtnud ei ole. Kuigi Eesti ettevõtted teevad usinalt roheinvesteeringuid, oleks vaja nende mahtu kahekordistada.
Tulevikutoit kasvab robotite hoole all
Päeva kõige pikema ettekande tegi teadusajakirjanik ja materjaliteadlane Marek Strandberg, kes mõtiskles küsimuse üle, mida hakata peale rohepöörlevas maailmas ja rohepöörlevas Eestis.
Ta vaatles teemat filosoofilisemas võtmes, tõdedes, et täna on õhus veel palju teadmatust. Keskkond meie ümber on muutumas. Pikkade aastate jooksul on maa meile väga soodne olnud, kuid näeme aina enam tingimusi, kus meil on keerukas toime tulla. Inimene on suutnud rikkuda looduse väga peeneid protsesse.
Üks näide sellest võiks olla paar aastat tagasi suvel Kanada keskosas nädalaid püsinud 50-kraadine kuumalaine, mille tõi kaasa muutunud jugavoolude muster. Kuigi Maal on ka varem valitsenud meile harjumuspärasest hoopis teistsugused tingimused, tasub teadvustada, et probleem on just meil endil, kes me sellises keskkonnas vastu ei peaks.
Natuke praktilisemast vaatest rääkis Strandberg ka toiduvaldkonnast ja lisas, et tema välja pakutud muutusi peaks kohe kavandama hakkama. Tulevikuna näeb Strandberg vertikaalaiandust, kus taimed kasvavad oma valgussüsteemiga vertikaalsetes kasvuhoonetes ja nende eest kannavad hoolt robotid. Taimelehtede vahel otsiks esimesi röövikuid sama tehnoloogia, mis oskab täna meie lennujaamades nägusid tuvastada. Nendest vertikaalsetest automatiseeritud kasvuhoonetest võiks saada peaaegu kõike. Strandberg kuvas ekraanile Taanis asuva vertikaalkasvuhoone näite, mis võtab enda alla 1,2 ha. „Kakskümmend korrust, kuus saaki aastas,” lisas ta.
Strandberg möönis, et kogu meie toit ei saaks neist kasvuhoonetest tulla, sest inimese mikrobioomi kujunemiseks on vaja ka mullas kasvanud toitu. „Kõik põllumajandusvõtted, mida me täna oskame, jäävad alles,” rääkis ta.
Tulevikuvalgu tootmiseks on laual samuti palju tehnoloogiaid alustades lõhe printimisest kuni pärmide abil piimavalgu tootmiseni. Nii mõnelgi juhul on tootmine aga täna veel ääretult kallis.
Oma ettekannet kokku võttes toonitas Strandberg, et pool maailma elab energiavaesuses ja vaatab meie poole. Mida kauem läheb meil aega paremate tehnoloogiate kasutusele võtmisega, seda suurem on surve vanade tehnoloogiate arendamisele. Tänase olukorra muutmiseks peab meil olema suur tahe. Väheke positiivsemal noodil jätkates ütles Strandberg, et inimese kasuks räägib võime teha koostööd.
Maadkondlik vaade
Maakondlikku vaadet aitasid majandusfoorumile tuua Salutaguse Pärmitehas ja Saarioinen Eesti ehk Mamma. Mõlema esindajad rääkisid viisidest, kuidas nad juba täna oma tootmist jätkusuutlikumaks on muutnud. Pärmitehas küsib endalt tulevikku vaadates, kuidas arendada tooteid, mis vastavad trendidele ja on ka jätkusuutlikud. Kasvava populatsiooni toitmisel võiks siin vaadata pärmivalgu poole. Võrreldes sojast, hernest, sealihast ja veiselihast saadud valguga on pärmivalgul väikseim süsiniku jalajälg ja ka maakasutus.
Pärmipulber ise on aga loomulik maitsetugevdaja, võimaldades vähem soola kasutada. Samas maskeerib see maitse kõrvalnoodid ning on kasulik abimees näiteks vegantoodete arendamisel.
Saarioinen Eesti tegevjuht Aivo Varem tõdes oma praktilisest vaatenurgast, et kuigi justkui soovitakse uuenduslikke tooteid (sealhulgas vegantooteid), on nende väljaarendamine ja turule toomine kulukas ja riskantne. Senine praktika näitab, et ellu jääb 60% turule toodud toodetest.
Varem tõdes, et tarbijate sõnad ei kattu reaalse ostukäitumisega. Kvaliteetse ja uuendusliku toidu ostmise asemel tehakse ostuotsused hinna ja pikaajaliste harjumuste järgi. Nii tuleb toidutootjal endalt küsida, kellele uusi tooteid arendatakse.
Putukad toiduks
Päeva ilmselt suurimat elevust tekitanud esineja oli Erlend Sild, Eesti Putukatööstuse Liidu juht ning BugBox OÜ asutaja ja juht. Tema selge seisukoht on, et tulevikus aitavad meie valguvajadust katta putukad, sest muudmoodi pole võimalik.
Lisaks inimeste toidulauale on meil vaja katta ka lemmikloomade, kala- ja loomatööstuse valguvajadus. Sild rääkis, et tänane toidutootmise süsteem ei ole jätkusuutlik, loomad ja teraviljakasvatus võtavad enda alla suurema osa meie maast, kuid annavad vähe tagasi.
„Peame mõtlema jätkusuutlikumate lahenduste peale,” ütles Sild. Selle näitlikustamiseks ütles ta, et 10 kg sööta annab meile tagasi 1 kg veiseliha, 3 kg sealiha ja tervelt 9 kg putukaid. Putukate kasvatamiseks kulub vähem vett, maad, tööjõudu ja aega. Lisaks on putukate valgusisaldus ka märkimisväärselt suurem kui lihal (100 g kilgis on heal juhul 67 g valku, samas veiselihakoguses on valku 23 g). „Kasutegur on putukatel erakordselt suur,” ütles Sild.
Ja kuigi tema ettekanne algas väga intrigeerivalt, rääkis ta, et tõenäoliselt ei hakka me tulevikus putukaid nende algsel kujul sööma. Putukatest toodetakse pärast kuivatamist valgurikast putukajahu. Sild ütles, et pulber on tegelikult hea pähklise maitsega, kuid see puhastatakse pikema eluea andmiseks maitsest ja rasvadest. Seejärel saab seda lisada erinevatele toitudele, suurendades nii valgusisaldust. Sild usub, et tulevikus ei tekita putukate söömise mõte enam kelleski suuremaid tundeid. Tarbijad muutuvad aina teadlikumaks ja hakkavad vaatama toodete jalajälge.
Raplamaa kui Eesti jätkusuutlikum maakond
Majandusfoorumile tõmbas joone alla paneeldiskussioon, kus osalesid Marek Strandberg, Aivo Varem, Tea Danilov ja Erlend Sild.
Päeva juhtinud Janek Kadarik viskas õhku küsimuse, kuidas tulevikutoitu Raplamaal arendada. Erlend Sild tõdes, et putukafarmide rajamiseks on vaja lihtsalt initsiatiivi. Nõustamisega tegeleb ta ise. Hästi võiks see sobida kokku mõne maakonna suurema tootmisega, et selles tekkinud jääksoojusega kütta putukate elukeskkonda. See võimaldaks sisendkulusid vähendada.
Veel pakkus Sild välja mõtte, miks ei võiks Raplamaa olla Eesti kõige jätkusuutlikum maakond. Eeldusi selleks on palju – hea raudteeühendus, tööstusvõimalused, kaunis loodus. „Mõelge, mis selleks saaks ära teha,” pakkus ta.
Laiemalt mõeldes leidis Marek Strandberg, et riik peaks lihtsustama tulundusühistute loomist. See võimaldaks koguda kiiresti kapitali isegi siis, kui Raplamaale ei jõua palju „turskeid kapitaliste” ehk inimesi, kes on valmis laenu võtma ja oma tegevuse siia tooma.
Majandusfoorumil osalevad Raplamaa ettevõtete juhid, kohalike omavalitsuste ja partnerorganisatsioonide esindajad. Kohtumise eesmärk on ühendada avalikku ja erasektorit, teadvustada Raplamaad kui positiivset investeerimiskeskkonda, keskenduda aktuaalsele teemale nii ettevõtluses kui ka ühiskonnas tervikuna.
Artikkel valmis Euroopa Regionaalarengu Fondi projekti “Raplamaa PATEE 2020-2023” toel.
On ikka kõvad toiduspetsid eesotsas Strandberiga.